Eelmine kolmapäev läksin Trondheimi YFU kogunemisele. Hommikul kell 5.30 pidin üles ärkama, sõin natukene ja siis ootasin, kuni hostema saab valmis oma tegemistega ja saab mind lennujaama viia. Lennujaamas sain Denizhaniga kokku ja läksime lennuki peale. Lennuk läks kell 7.00 hommikul, lendas siit Oslosse ja Oslos pidime ootama ühe tunni ja siis lendas Oslost Trondheimi. Mõlemad lennud olid kõigiest 55 minutit nii, et midagi väga hullu ei olnud. Kohele jõudes ainult üks vahetusõpilane oli seal enne meid, tüdruk taimaalt. Lennujaamas võttis meid üks vahetusõpilane vastu ja pani meid bussi peale, mis sõidutas meid Trondheimi südamesse, kus kõik tegevused toimusid. Alguses olime seal kolmekesi vahetusõpilastest ja lihtsalt hunnik vabatahtlike. Hiljem tuli vahetusõpilasi juurde. Esimesel päeval midagi väga ei toimunud, kuna kõik lihtsalt jõudsid kohale päeva jooksul. Õhtul oli mõni tutvumismäng ja oligi kõik.
Teisel päeva alguses meil oli mingisuguse loeng, kus mingisugune kirikutegelane meile miskit rääkis. Pärast seda olid erinevad vestlused gruppides ja hunnik vabaaega. Õhtul pärast õhtusööki meil capeira õpetust natukene, kus osad võtsid asja tõsiselt ja teised lihtsalt lollitasid teiste inimeste seljataga. Pärast seda lihtsalt oli mõnus muusika ja inimesed tantsisid/lollitasid seal samas saalis. Pärast seda kõik läksid teisse majja, kus olid toad ja voodid ja olid seal, alguses rääkisid juttu ja pärast inimesed magasid.
Kolmandal päeval inimesed ärkasid üles ja polnud enam nii värsked, kui varem. Pärast hommikusööki meil oli väike vestlus jälle gruppides ja pärast seda maalimine. Igaüks võis maalida mida iganes ta tahtis. Enamus pilte olid suhteliselt abstraktse stiiliga. Ma ikka üritasin midagi kenamat teha, aga lõpetuseks oli mul maal, mis ei olnud loogiline ja millel oli sentimeeter värvi peal. Pärast prantsuse aktsendi tegemist läksime bowlingut osade inimestega mängima. Pärast seda oli meil õhtusöök ja pärast seda üks inimene YFU kontorist rääkis meile Holokaustist, kuna sel päeval oli Holokausti aastapäev. Selle päeva õhtul istusin ma kuskil diivanitel kolme tüdrukuga ja rääkisime juttu. Sealsetest üks oli Saksamaalt, üks Ameerikast ja üks Austraaliast.
Neljandal päeval anti meile hommikul pärast hommikusööki vabaaega, kuni lõunani. Mõned inimesed magasid lihtsalt selle aja maha, aga ma käisin inimestega Trondheimi peal ja rääkisime juttu. Pärast seda oli meil järjekordne istumine ja rääkimine. Pärast seda käisime me Teaduskeskuses ja pärast seda oli meil veel vabaaega. Mingi hetk oli õhtusöök ja pärast seda veel gruppides rääkimist. Kui gruppidest ära sai, siis tuli mingi hetk, kui inimesed hakkasid tantsima kuni umbes kella üheteistkümneni, pärast mida oli meil lõputseremoonia. Päeval keegi ütles, et kes tahab võib ka lõpus kõne pidada ja ma nagu ikka arvasin, et see võib hea mõte olla. Kirjutasin siis mingisuguse kõne moodi asja valmis pärast õhtusööki ja kui tseremoonia jooksul teadsin, et pean ette minema ja seal kõnet pidama, siis ei tundunud väga hea mõte. Kui lavale jõudsin ja pärast mingit aega, kui kõik naersid, siis ma taipasin, et see oli ikkagi hea mõte ja pärast seda olin röömus, et seda tegin. Tagasi teisse majja saime see õhtu umbes kella 2 paiku. Keegi pärast tagasi jõudmist koheselt magama ei tahtnud minna ja lihtsalt istusid hotelli fuajees ja rääkisid juttu. Mingi hetk tulid vabatahtlikud tagasi ja ajasid meid laiali. Meie nagu lapsed ikka lihtsalt läksime teisse kohta ja istusime ja rääkisime seal edasi. Lõpuks inimesed väsisid üha rohkem ja rohkem ära, kuniks ma taipasin, et kell on 5 ja ma pean pooleteist tunni pärast ärkama. Sel hetkel mõtlesin, et magama küll pole mõtet enam minna ja olime edasi mõne üksiku vapra inimesega. Sealt pidin mina lahkuma umbes kell 7.20 minema bussi peale ja siis tagasi lendama. Hommiku poole istusin 2 vahetusõpilasega, ühe poisiga saksamaalt ja austraalasega. Mingi hetk tekkis ka vabatahtlikke meie gruppi. Koju jõudes olin suhteliselt haige ja väsinud nii, et läksin magama ja ma esmaspäeval ja teisipäeval koolis ei käinud. Üritus oli väga tore ja kõik vahetusõpilased on lihtsalt nii ägedad.
