Teisipäev

Üheteistkümnendal veebruaril käsin ühel peol. Sellel samal nädalal, veits aega varem ühed klassiõed kutsusid ja ma mõtlesin, et midagi halba see teha ei saa ja siis läksingi. Pidu oli kuskil noortemajas ja oli kuna kolmel inimesel oli samal ajal sünnipäev. Siiani võib-olla ainult ühe tunneks ära tänaval ja ka tema nime ei tea. Pidu oli rohke alkoholi ja liiga valju muusikaga, aga muidu polnud asjal väga vigagi ja sai paljude erinevate inimestega rääkida.

Üks nädalavahetus sellest hiljem algas mul koolivaheaeg ja mu naabripoisid, kaksikud, kutsusid mind nende perega mägionni. Sinna läksimegi. Autos sai juttu räägitud ja lõpuks nende ema ütles, et auto juurest tuleb suuskadega edasi minna ja alguses ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ei... Eks ma siis nüüdseks olen ka siis talvel täitsa pimedas suusatamas käinud. See nädalavahetus oli tore ja sai paljugi seal teha. Käisime üksnes murdmasuuska sõitmas ja mäele ei jõudnud, aga muidu polnud asjal viga miskit. Tagasi tulin ma pühapäeval, aga nemad jäid sinna kauemakski.

Järgmise nädala kolmapäeval sõitsime ka oma mägionni. Neljapäevast laupäevani käisin Telemark stiili suuskadega mäe peal sõitmas, mis oli ülimalt mõnus. Laupäeval pärast lõunal tuli ka suuskade omanik mäele ja tahtis viimased 2 tundi ise sõita ja mis mul muud teha oli, kui lihtsalt loovutada suusad. Sõitsin viimase tunni mäepeal murdmasuuskadega telemark stiili. Sõita kas mägisuuskadega või murdmasuuskadega telemark stiili ei saa just öelda, et mitte mingisugust vahet polnud. Murdmasuusad, mis kitsad ja põhimõtteliselt libisevad igas suunas teevad sõitmise ikka nii palju raskemaks, aga kuidagi moodi tuli ka see välja. Viimase vaheaja päeval käisime murdmasuuska sõitmas ja tulime ka tagasi. Nüüd teist nädalat koolis ja vahepealsel nädalavahetusel midagi väga ei teinud. Sain omale suusasaapad, aga mitte miskit muud, sai lihtsalt lõdvestuda.

Igal esmaspäeval olen nüüdsest käinud võrkpallis. Võrkpalli mängin koos igasuguste karvaliste ja sulelistega. Enamus ilmselt suht neljakümne ringis, aga mõni on ka noorem. Muidu on vägagi meeldiv mängida ja kena trenni saab sellest ikkagi.

Reede

Eelmine kolmapäev läksin Trondheimi YFU kogunemisele. Hommikul kell 5.30 pidin üles ärkama, sõin natukene ja siis ootasin, kuni hostema saab valmis oma tegemistega ja saab mind lennujaama viia. Lennujaamas sain Denizhaniga kokku ja läksime lennuki peale. Lennuk läks kell 7.00 hommikul, lendas siit Oslosse ja Oslos pidime ootama ühe tunni ja siis lendas Oslost Trondheimi. Mõlemad lennud olid kõigiest 55 minutit nii, et midagi väga hullu ei olnud. Kohele jõudes ainult üks vahetusõpilane oli seal enne meid, tüdruk taimaalt. Lennujaamas võttis meid üks vahetusõpilane vastu ja pani meid bussi peale, mis sõidutas meid Trondheimi südamesse, kus kõik tegevused toimusid. Alguses olime seal kolmekesi vahetusõpilastest ja lihtsalt hunnik vabatahtlike. Hiljem tuli vahetusõpilasi juurde. Esimesel päeval midagi väga ei toimunud, kuna kõik lihtsalt jõudsid kohale päeva jooksul. Õhtul oli mõni tutvumismäng ja oligi kõik.
Teisel päeva alguses meil oli mingisuguse loeng, kus mingisugune kirikutegelane meile miskit rääkis. Pärast seda olid erinevad vestlused gruppides ja hunnik vabaaega. Õhtul pärast õhtusööki meil capeira õpetust natukene, kus osad võtsid asja tõsiselt ja teised lihtsalt lollitasid teiste inimeste seljataga. Pärast seda lihtsalt oli mõnus muusika ja inimesed tantsisid/lollitasid seal samas saalis. Pärast seda kõik läksid teisse majja, kus olid toad ja voodid ja olid seal, alguses rääkisid juttu ja pärast inimesed magasid.
Kolmandal päeval inimesed ärkasid üles ja polnud enam nii värsked, kui varem. Pärast hommikusööki meil oli väike vestlus jälle gruppides ja pärast seda maalimine. Igaüks võis maalida mida iganes ta tahtis. Enamus pilte olid suhteliselt abstraktse stiiliga. Ma ikka üritasin midagi kenamat teha, aga lõpetuseks oli mul maal, mis ei olnud loogiline ja millel oli sentimeeter värvi peal. Pärast prantsuse aktsendi tegemist läksime bowlingut osade inimestega mängima. Pärast seda oli meil õhtusöök ja pärast seda üks inimene YFU kontorist rääkis meile Holokaustist, kuna sel päeval oli Holokausti aastapäev. Selle päeva õhtul istusin ma kuskil diivanitel kolme tüdrukuga ja rääkisime juttu. Sealsetest üks oli Saksamaalt, üks Ameerikast ja üks Austraaliast.
Neljandal päeval anti meile hommikul pärast hommikusööki vabaaega, kuni lõunani. Mõned inimesed magasid lihtsalt selle aja maha, aga ma käisin inimestega Trondheimi peal ja rääkisime juttu. Pärast seda oli meil järjekordne istumine ja rääkimine. Pärast seda käisime me Teaduskeskuses ja pärast seda oli meil veel vabaaega. Mingi hetk oli õhtusöök ja pärast seda veel gruppides rääkimist. Kui gruppidest ära sai, siis tuli mingi hetk, kui inimesed hakkasid tantsima kuni umbes kella üheteistkümneni, pärast mida oli meil lõputseremoonia. Päeval keegi ütles, et kes tahab võib ka lõpus kõne pidada ja ma nagu ikka arvasin, et see võib hea mõte olla. Kirjutasin siis mingisuguse kõne moodi asja valmis pärast õhtusööki ja kui tseremoonia jooksul teadsin, et pean ette minema ja seal kõnet pidama, siis ei tundunud väga hea mõte. Kui lavale jõudsin ja pärast mingit aega, kui kõik naersid, siis ma taipasin, et see oli ikkagi hea mõte ja pärast seda olin röömus, et seda tegin. Tagasi teisse majja saime see õhtu umbes kella 2 paiku. Keegi pärast tagasi jõudmist koheselt magama ei tahtnud minna ja lihtsalt istusid hotelli fuajees ja rääkisid juttu. Mingi hetk tulid vabatahtlikud tagasi ja ajasid meid laiali. Meie nagu lapsed ikka lihtsalt läksime teisse kohta ja istusime ja rääkisime seal edasi. Lõpuks inimesed väsisid üha rohkem ja rohkem ära, kuniks ma taipasin, et kell on 5 ja ma pean pooleteist tunni pärast ärkama. Sel hetkel mõtlesin, et magama küll pole mõtet enam minna ja olime edasi mõne üksiku vapra inimesega. Sealt pidin mina lahkuma umbes kell 7.20 minema bussi peale ja siis tagasi lendama. Hommiku poole istusin 2 vahetusõpilasega, ühe poisiga saksamaalt ja austraalasega. Mingi hetk tekkis ka vabatahtlikke meie gruppi. Koju jõudes olin suhteliselt haige ja väsinud nii, et läksin magama ja ma esmaspäeval ja teisipäeval koolis ei käinud. Üritus oli väga tore ja kõik vahetusõpilased on lihtsalt nii ägedad.

Teisipäev

Eelmine laupäev käisin oma siinse onupoja pulmas. Päeval kella kahe paiku sõitsime kirikusse. Enamus asju oli nagu pulmas Eestis, aga lihtsalt kirkus ka lauldi. Võibolla ka Eestis lauldakse, aga ma praegusel hetkel küll ei mäleta, et ma oleks kellegi pulmas kirikus laule laulnud. Pärast kirikut noorpaar sõitis kaarikuga lähedal asuvasse kultuurimajja ja sõid seal õhtust. Ma õhtusöögile polnud kutsutud ja sellepärast ma sinna ka ei läinud. Sõitsin tagasi koju, kus ootasin oma siinset õde, kes mingi aja pärast tuli Bergenist oma poisiga koos. Tore oli neid jälle näha ja sai nendega mõnusasti juttu aetud. Pulma tagasi läksime kella kaheksaks ja enne seda käisime ühe teise õe juures õhtustsöömas. Pulmas midagi väga palju koogi ja kohvi ajal erinevat polnud. Nagu ikka tantsiti ja mängiti pulmamänge. Polnud kõikse parem pulm, olen ka paremas käinud, aga mitte midagi viga sellel ka polnud.
Pühapäeval käisin õhtul kella kaheksast kella kümneni võrkpalli mängimas, kus ma sain teada, et Aarhus hääldatakse hoopis Århus, mida ma teadsin ka enne, et topelt aa on å, aga lihtsalt varem ei pannud seda niimoodi kokku. Võrkpalli mängisin siinse haigla arstidega, kes kõik saavad aeg-ajalt kokku ja mängivad võrkpalli. Eile ja täna kõik lihased jalgades ja selja peal valutavad, aga mõnus tunne on, nagu oleks midagi teinud.
Homme sõidan YFU seminarile Trondheimi. Kestab see kolmapäevast pühapäevani ja sõidan sinna siinse vahetusõpilasega koos lennukiga läbi Oslo. Aga sellest seminarist räägin hiljem.

Teisipäev

Täna ma kirjutan siia palju juttu mägisuusatamisest nii, et inimesed, kes tahavad suusatama minna või keda sunnitakse minema, saavad siit veits infot. Üleültse kogu suusatamine algas Skandinaaviast ja vikingite poolt, ning algselt kasutati suuski ainult jahil käiguks ja pikkade vahemaade läbimiseks. Tänapäeval on tehtud kõik suusatamisega seonduv ainult selleks, et oleks lihtsam suusatada. Mägisuusatamine jaguneb enamasti kolmeks: Slaalom suusatamine, carving suusatamine ja Telemark stiilis suusatamine või siis vaba kannaga suusatamine. Slaalom suusatamisel on saabas ülimalt jäik ja kinnitub suusale klambriga nii varba, kui ka kanna juurest. Tänapäeval enamus inimesi kasutab just seda suuska, kui käivad mägedes puhkamas. Carving suusatamisel on olemas spetsiaalsed suusad, mille suusa esiots ja tagaots on palju laiemad, et teha Carvingu stiili sõitmist lihtsamaks. Carving suuskadel on klamber ja saabas samad, mis slaalom suuskadel. Carving stiil iseenesest on lihsalt laiade kurvide sõitmine mäe peal. Kui suusk on ees- ja tagaotsast laiemad, siis kurvis need osad puudutavad nõlva ja kui keskele survet avaldada, siis suusk painub ja suusataja saabki suure sujuva kurvi vastupidiselt Slaalom suusatamisel, kus kurvis pigem pidurdatakse. Tänapäeval on need kahed suusad üldiselt suhteliselt samad. Vanasti olid slaalom suusad täiesti sirged, aga tänapäeval pole ja öeldakse slaalom suusad suuskadele, mis vanasti oleks peetud Carving suuskadeks. Praegusel ajal mõned Carving suusad on naeruväärselt laiad, mis lihtsalt teeb Carvingu väga palju lihtsamaks, aga suusataja näeb rohkem naeruväärne välja. Telemark stiili suusatamine tuli Norrast Telemargi maakonnast. Telemargi stiili leiutas Sondre Norheim, kes oli suusahüppaja ja kelle sujuvad kurvid said väga kiirelt populaarseks üle kogu Norra ja pärast Norrat ka mujal maailmas. Telemargi suusatamisel suusasaabas on kinnitatud suusa külge ainult varba juurest ja saabas on paindub. Telemargi suusad vanasti nägid vägagi välja nagu murdmasuusad, ning murdmasuuskadega on võimalik seda stiili sõita, aga on üsnagi raske. Nädalavahetus, mis just möödus, käisin oma vahetuspere pereema ja õe perega Vokslis, kus neil mägimaja on. Sealsest kodust 10 minuti autosõidu kaugusel on seal ka üsnagi korralik suusakeskus. Mõlemal päeval käisime just seal veetsimegi aega ja ma kasutasin suusatamiseks õemehe Telemargi suuski. Suuskadega on ka võimalik tavalist slaalom stiili sõita, aga Telemargi stiil on stiilsem. Väga keeruline minu jaoks see polnud ja pärast natukest aega tulid põõrded juba ilusasti välja.

Reede

Elu siin on tore, kõik läheb paremaks ja paremaks. Klassikaaslased kõik avanevad ja üha kergem ja kergem on suhelda. Viimasel päeval eelmine veerand käisin peaaegu kogu klassiga koos Haugesundis pitsat söömas ja pärast seda jäin 4 klassikaaslasega sinna juttu rääkima. Pärast pitsat toimus koolis pudrupidu. Pudru on siin suhteliselt jõulutoit ja tänu sellele oli ka siin pudrupidu, kus kõik sõid, rääkisid juttu ja nautisid ka esinemisi. Õigel jõulu ajal olin Vokslis. Voksli on siit 3,5 tundi Oslo poole ja ongi suht täpselt Oslo ja Haugesundi vahel. Seal on mu siinsel perel mägionn, kus nad puhkamas käivad. Reedel läksime sinna. Esimese öö olime pereema mägionnis ja kaks teist ööd olime siinse pereõe mägionnis, mis teisest onnist 10 minuti jalutamise kaugusel. Pereema mägionn oli suhteliselt vana, aga seal olid kõik vajalikud asjad olemas. Õe onn oli hoopis vastupidin. See oli ehitatud eelmise aasta suvel ja praegu on esimene talv millal nad seal käivad. Muidu väga peen maja. Pühapäeval ma aitasin õemehel katuselt lund alla loopida. väga suur katus polnud, aga kuna oli mätas katus, siis kõiks lihtsam see ka ei olnud. Sain ka siis teada, et kõik katused mäe piirkondades peavad olema, kas mätas või puit katused, et säilitada loodusliku keskkonna muljet. Esmaspäeval pidime minema mägisuuska sõitma, aga kuna vihma sadas, siis tulime mäejaluselt tagasi. Enamus inimesed, kes seal olid tulid tagasi Aksdali piirkonda esmaspäeval, aga mu vahetusema ja õelaps jäid sinna. Uue aasta veetsin Jörpelandis Johanni juures. Läksin sinna 30. detsember ja tagasi tulin 1. jaanuar. Esimese õhtu vaatasime filme ja mängisime playstationit, ning magama saime mingi nelja paiku. Teisel päeval käisime poes, otsisime õhtuks asju, ning läksime peopaika. Uusaasta pidu oli meil ühe minu vana klassivenna juures, kes kutsus mingi 6 inimest sinna ja sõime õhtust vaatasime filmi ja mängisime viktroiini. Uusaasta hetkel läksime Jörpelandi, et vaadata sealset ilutulestikku ja pärast seda läksime tagasi. Kella 1 paiku tuli veel vanasid klassivend-i sinna ja kõik olid suht üllatunud mind nähes. Järgmise päeva hommikul pärast 12 läksin bussi peale ja sõitsin Aksdali tagasi. Kaks esimest päeva sellel aastal olin üksi, kuna õde, kes meiega koos elas kolis vanal aastal ära ja pereema oli veel Vokslis ja pereisa endiselt kuskil Põhja-Norras oma vennal külas.

Laupäev

Eelmine nädal teisipäeval sõitsime Abrahami ja Trondiga koos Karna kooli jõulupeole, kui mu ema saatis mulle SMS-i, milles oli kirjas, et YFU oli talle öelnud, et ma pole väga seltskondlik ja, et ma tuleks oma mugavus tsoonist välja. Koheselt mõtlesin, et see kõiks parem pole, et Ellen on sedasi YFU-le öelnud ja mõtlesin, et eks ma proovi siis nüüdsest vähe paremat nägu peas hoida ja rääkida rohkem. Pärast jõulupidu läksime koju ja mängisin Abrahamiga koos playstation-it, mil Ellen sisse tuli ja ütles, et tahab minuga rääkida. Koheselt mõtlesin, et ega see midagi head olema ei saa, aga läksin ilusti kaasa. Ta siis küsis, et kuidas minu arvates mul siiani läheb ja pärast seda ütles, et tema arvates ei lähe väga hästi ja arvas, et meie iseloomud ei sobi ja, et oli leidnud mulle uue koha kuhu jääda. Ta ütles, et ma olen seal ennegi käinud ja koheselt mõtlesin, et äkki on mu tugiisiku juures, mis oleks olnud lihtsalt väga halb, kuna mulle lihtsalt ei meeldinud need inimesed. Õnneks läks paremini ja oli hoopis koht, kus me eelmine kord YFU-katega kokku saime. Samal õhtul käisid mul kiirelt läbi "5 stages of grief," ehk siis 5 leina etapi, milleks oli, et alguses tahtsin üksinda olla, mis pärast mõtlesin, et lähen jooksma. Pärast üksinda olemist tuli viha, pärast seda kauplemine ja depressioon ja siis leppimine. Kõik see käis umbes 20 minuti jooksul. Pärast jooksmist oli suhteliselt normaalne olla ja mõtlesin, et kui hull see edasine asi ikka olla saab. Ellen ütles ka, et mul on minek sama nädala pühapäeva. Samal õhtul rääkisin ühele klassivennale sellest. Kuna meil olid kolmapäev ja neljapäev koolist vabad, siis otsustasime järgmine päev Stavangerisse Burger King-i minna. Mõtlesin, et kõikidele teistele klassikaaslastele räägin reedel. Algne plaan oli kergelt draamaatiline kõne pidada klassi ees ja siis öelda, et ma lahkun sama nädala pühapäeval, aga Johann arvas, et kui ma mängiks klassikaaslastega poomismängu, mille lahenduseks oleks, et ma lahkun pühapäeval, siis see oleks võimsam. Mõeldud, tehtud. Reedel oli õpetaja päeva alguses ainuke, kes sellest peale Johanni teadis ja andis mulle esimese tunni lõpust 20 minutit, et ma saaks klassiga rääkida. Panin klassi kõlaritest "Goodbye my lover"-i mängima ja hakkasin klassiga poomismängu mängima. Lõpu poole üks klassiõdedest üritas arvata ja ütles, "I am... I am... I am LEAVING!!!" rõõmsalt, kuna oli ära arvanud ja kohe pärast seda kurvalt "You are leaving?!?" Ega jah, veits kuri võib olla oli, aga siiski suht naljakas. Pärast poomismängu rääksin neile, et miks ma lähen ja kui ägedad nad on ja muud sellist. Pärast esimest tundi tuli meil kehaline ja pärast seda ajalugu. Ajaloo tunniks olid nad mulle muretsenud tordi, millel isegi minu nimi peal oli. Ajaloo tunnis rääkisime lihtsalt juttu ja sõime torti. Varem oli juba jutt tulnud Bowlingusse minemisest klassiga ja siis otsustasimegi minna laupäeval. Bowling oli suhteliselt okei, parimas vormis ei olnud. Pärast bowlingut läksime ühe klassivenna juurde mingi 5-6 klassivennaga ja rääkisime juttu, sõime ja vaatasime filmi. Järgmine päev pakkisin kogu oma elu ühte kohvrisse ja ühte suhteliselt väikesesse spordikotti, astusin siis praami peale, sõitsin Stavangerisse ja sealt edasi Aksdali bussiga. Nüüd olen Aksdali lähedal elanud 7 päeva ja siiani kõik hästi. Esimene päev koolis oli mul esmaspäev, aga siis neil oli füüsikas kontrolltöö ja mind tundi ei lastud. Teisipäeval lõpuks sain siis kooli ja oma klassi. Klass on tore, veits häbelikud veel, aga midagi väga hullu pole.

Siis mõtlesin, et kirjutan, mis vahepeal on juhtunud. Ega eriti väga ei viitsi,
aga siis mõtlesin, et kes vähegi loeb mu blogi ehk äkki tahab teada mis toimu.
Asi on hetkel nii, et ma vahetasin peret ja nüüd poolteist tundi põhja pool.
Diivanil istun hetkel ja mõtlesin, et oleks ka teile aeg seda öelda. Oma eelmises
asutuses ära minnes tegin poomismängu klassile ja vastuseks oli, et lahkun.

Praeguses kohas olen olnud eelmisest pühapäevast saati. Siiani kõik tore ja
ilus. Siinses peres mul pereema ja pereisa üle 60 aasta vanad. See pärast on
lihtsam aru saada, et mul on 4 hostõde vanuses 27, 29, 39 ja 41. Suhteliselt
tore ja veidi imelik oli kuulda, et kahel vanemal õel mõlemal 3 last.