Neljapäev

Täna hommikul oli õues umbes 10 kraadi sooja ja kuna Ellen oli lubanud Abrahamile, et ta sõidutab ta kabrioletiga kooli, siis seda ta ka tegi ja tänu sellele sain ka mina täna hommikul kooli ja ka üks naabripoistest. Kõik teised olid põhimõtteliselt pusa väel autos, aga mina olin jope ja mütsiga. Siiski ma istusin tagareas ja seal oli veits tuulisem.

Päike küll paistis, aga siiski oli suhteliselt jahe.

Pärast koolis sõitsin ka praamiga Stavangerisse ja ostsin omale bussikaardi ja pärast seda sõitsin kohe tagasi. Ega just kõige põnevam praami sõit ei olnud, aga vähemalt saan nüüd bussiga kooli ja koju.

Kolmapäeval

Eile oli suht kasutu päev. Hommikul kooli ei läinud ja läksin Trondiga koos Stavangerisse, et ajada korda paberid, mis lubavad mul jääda siia Norrasse. Õigesse kohta jõudes lasi Trond mind autost välja ja ma võtsin oma ratta, ning läksime eri suundadesse. Siiski ma veel neid pabereid korda ei saanud ajada ja pean kahe nädala pärast uuesti sinna minema. Pärast seda ma sõitsin Stavangeri peal ringi ja vaatasin linna, kuna ilm oli ilus. Üritasin leida MacDonaldsit, aga enne selle leidmist ma suutsin leida Burger Kingi ja jäin selle peale kindlaks. Pärast seda ma läksin sadamasse ja üritasin osta omale bussikaarti, aga seda polnud mul võimalik teha, kuna nad ütlesid, et ma vajan õpilaspiletit selleks. Koolis hiljem uurides tuli välja, et ma seda ikkagi ei vaja ja ma pean nüüd sellepärast tagasi minema. Kooli ma sellel päeval ei jõudnud, ning sõitsin jalgrattaga sadamast koju, mis on umbes 7 kilomeetrit.
Hiljem me läksime Abrahamiga kalale jälle, aga see oli pärast õhtusõõki, ehk kui me lõpuks tagasi jõudsime oli kell juba suht palju. Siiski me otsustasime ka krabilõksud vette panna, et püüda krabisid ja sellega venis asi veel hilisema peale. Tuppa jõudes oli kell 22.00 ja läsksin suht kohe keldri ära. Magama läksin kell 23.00.

Stavangeris.

Praami pealt tehtud pilt.

See on minu kooli tee.

Stavangeris vana sadam

Burger King-ist eine.

Enne minu kätte jõudmist

See mis sellest sai.

See mis üle jäi.

Siis ma praadisin need ära.

Ja siis need maitsesid hästi.

Esmaspäev

Täna oli mul esimene koolipäev. Trond viis mind ja Elleni kooli ja Ellen saatis mind ka kantseleisse, enne kui ta ise oma kooli läks. Kantseleis ütlesin, et ma tulin siia kooli ja ma olen Eestist ja mitte keegi ei olnud minust kuulnud miskit. Mees, kes minuga seal asja ajas, lõpuks küsis, et kuhu klassi ma tahan minna ja ma ütlesin, et muusika kallakuga klassi ja sinna ma ka sain. Pärast seda saadeti mind söögiplatsile istuma ja see sama mees ütles, et ta saadab klassijuhataja sinna, aga teda ei tulnud, õnneks ma ei pidanud üksi ootama, kuna üks naabri poistest oli ka seal ja siis me rääkisime juttu. Kui kell sai 8.35 siis kõik kogunesid võimlasse ja istusid maha, sõna otseses mõttes, mis oli minu jaoks natuke imelik. Kui kõik olid ilusti koha leidnud, siis hakkas kõige pealt üks mees rääkima ja pärast seda üks teine mees laulis. Laul ja jutt oli Utøya saarel hukkunutes ja nende mälestamiseks. Pärast laulu nimetati klassijuhatajad ja kõik õpilased, kes tema klassis käivad järgnesid talle. Ma olen 3 stb klassis, ehk siis jällegi b-klassis, nagu olen terve elu olnud. Klassis on umbes 25 õpilast ja kui me oma klassiruumi jõudsime, siis õpetaja pani kõik õpilased ise istuma, nii nagu talle meeldis. Ma istun esimeses reas, kõige akna poolsemas pingis ja minu kõrval istub Johan. Ma ei tea kas ma kirjutasin ta nime õigesti, aga põhjus, miks ma sellest räägin, on see, et Johan oskab islandi keelt, mis on üpris äge minu meelest ja põhjus, miks ta oskab on selline, et ta kolis 3 aastaselt Islandilt Norra. Lisaks Johani kõrval istub Nadia, kes oskab vene keelt, kuna ta miskit moodi venelane. Nii et jah, suht värvikirev seltskond. Klassis natuke aega olles tuli õpetajal mõte, et oleks meeldiv, kui kõik tutvustaksid ennast inglis keeles ja räägiksid, et mis neile teha meeldib. Sain teada, et mulle ei jää nimed absoluutselt meelde ja veel lisaks, et enamus minu klassi inimestest oskab mängida mingit instrumenti. Pärast tutvustamist õpetaja rääkis miskit ja ma väga aru ei saanud, lisaks veel on vaja mul nii öelda Norra eKooli paroole ja muid selliseid asju, aga mul neid veel ei ole. Pärast mingit õpetaja rääkimist tuli lõuna ja mu klassiõed ja Johan olid nii kenad, et kutsusid mind endaga koos lõunatama, millest tuli kahe tunnine istumine, kuna pärast seda olid mingisugused tunnid, mida enamus ei võtnud. Selle ootamise juures ma käisin ka uuesti kantseleis ja sealt öeldi mulle, et keegi kutsub mind ja siis ma saan valida ained, mida ma tahan õppida. Ma valisin füüsika, matemaatika, muusika ja inglis keele. Kõigile, kellele ma olen öelnud, et mis ained ma olin võtnud vaatasid mind imestunult ja mõtlesid, et miks ma nii palju võtsin. Enamus inimesi võtab kolm ainet, kuna rohkem pole kohustuslik, mina seda ei teadnud ja võtsin kõik, mis võtta sai. Pärast seda oli veel lihtsalt koridoris istumist ja siis hakkas mingi sugune asi, kus inimesid rääkisid erinevatest asjadest norra keeles, üllatus üllatus, vähemalt nii palju ma tean. Tegelikult polnud esimene koolipäev nii hull, kui ma arvasin. Klassis on küll häbelikke inimesi, kes ei taha väga inglis keeles rääkida, aga tegelikult pole nende inglis keelel midagi viga. Kui mind jäeti ühe klassiõega kahekesi sööklalaua taha, siis ta üritas koheselt mind kellegi teise kaela ajada, ehk siis tahtis minust lahti saada, kuna ta enda sõnul ei rääkinud piisavalt head inglis keelt. Pärast koolipäeva ma käisin pangaautomaadi juurest läbi ja pärast seda läksin poodi ja ostsin kommi. Kuna ma olin läinud koheselt pangaautomaadi juurde, siis ma jäin koolibussist maha, mis läheb täpselt pärast koolilõppu minema. Olles bussist maha jäänud ma mõtlesin, et ühendan kaks tegevust ja söön komme ja jalutan koju. Siiski pean ütlema, et ma väga kaugele ei jõudnud, kuna Ellenil lõppes kool samal ajal ja Trond oli tal järel käinud ja nad võtsid ka mind tee äärest peale.

See on tehtud minu esimesel päeval pere juures olles ja kool on taustal, pildil on ka näha Abrahami.

Pühapäev

Täna ärkasin üles ja pidime minema Trondi ja Abrahamiga traktorite võistlust vaatama. Traktorite võistlus ise on midagi sellist, kus spetsiaalselt ehitatud traktorid tirivad järjest raskemaks minevat kelku. Täna hommikune ilm oli suht vihmane ja kui me kell 11.30 liikuma hakkasime, siis tuli ikka päris palju vett taevast alla. Teel sinna peatusime ka ühes sõõklas, mis oli sõõkla nagu ikka kandikute ja lettidega, kus ma valisin omale mingisuguse lambaliha kartuli ja kapsaga, mille eest Trond maksis. Ja põhjus miks ma sellest räägin on see, et see maksis 171 norra krooni. Traktorite võitluspaika kohale jõudes ei näinud me väga palju liikumist ja kohe kui küsisime siis saime teada, et see ära jäetud, mis tähendas, et me pidime tagasi sõitma ja sõit oli mingi sugune tund aega.


28. kilomeetril jäi auto seisma ja me pidime ootama tunni enne kui keegi tuli ja pärast seda pidime praami ja bussiga jala koju minema ja auto jäi kuhugi bensiinijaama taha parklasse. Koju jõudes oli elutoas hunnik inimesi, kes olid kõik tulnud Karna sünnipäevale, mis tähendas, et mulle seletati midagi norra keeles ja ma väga aru ei saanud.

Umbes 30 minutit hiljem läksid kõik külalised ära ja Abraham kutsus mind kassipoegi vaatama, kes elasid naabermaja terassi all, ehk siis vanaema terassi all.

Ja siis see on vaade keldritoa aknast.

Neljapäev

Eile käsime Karna ja Elleniga autoga 1,5 tunni kaugusel kodust mingisugust mägionni vaatamas, mida Ellen omale osta tahtis. Tagasi tulles kuulsin, kuidas ta pidas telefonis mingisugust lahingut bõrsimaakleriga. Koht ise oli suht keset orgu, aga mäed ei olnud väga ümber, mis siin olevatele inimestele ei meeldi, kuna see on klaustriafoobiat tekitav või midagi sellist. Tagasi tulles tehti mulle "fiskebolle"-t, mis mingi kala toit purgist. Mis maitses nagu kala ikka, aga kui sellel kartulid ja porgand kõrval oli siis oli see lihtsalt just kui mingi maitsetu asi. Mul pole mitte miskit selle söömise vastu, aga see pole minu lemmiktoit.
Selles peres lapsed sõõvad seda puruks tehtuna nii, et ma tegin seda sama.

Täna hommikul ärkasin üles ja seda esimest korda äratuskella abiga siin majas, kuna ma pidin minema hostisaga koos politsei jaoskonda, et ajada korda pabereid, et saaks siin Norras elada. Üles ärgates läksin kööki ja nägin seal ühte taldrikut koogitükiga ja hunnik kingitusi kõikide inimeste poolt, kes siin majas elavad, kaasa arvatud mina, aga mul polnud õrna aimugi mis oli minu nimega pakis. Tegelikult oli asi niimoodi, et mu hostõel oli 11. sünnipäev ja hostema pakkis ühe paki draakoni komme kingituseks Karnale. Õhtul oli ka tal väikest sorti pidu oma sõbrannadega, mis oli kuskil saarel, kuhu me sõitsime paadiga 1,5 tundi. Saar ise oli suht lihtsalt pikniku laudadega ja muu sellise asjaga, et inimesed saaksid sinna sõita ja siis seal kenasti aega veeta. Pidu oli ise "nohiku" teemaline, mis seda tähendaski. Tagasi tulles ma ei tahtnud endiselt minna paadis kajutisse ja otsustasin olla õues, lootes, et mu süda ei lähe pahaks. Õues oli muidu suhteliselt meeldiv olla, aga lihtsalt natukene külm.

Ega jah, raske see elu.

Teisipäev

Täna ma üllataval kombel ärkasin enne kümmet, üles korrusele jõudsin küll mingi minut enne kümmet, aga siiski. Juba kaks päeva tagasi oli meil plaan täna minna Preikestolen-ile, mis on umbes 20 minuti autosõidu kaugusel siinsest kodust. Hommukul vaatasime, et ilm on suht kole ja vist ei saagi minna, aga siis viis minutit hiljem oli ilm ilus ja me läksime ikkagi. Parklast on Preikestolen umbes 5 kilomeetri kaugusel, mis on suht üles mäge ja on umbes pooleteist tunni jalutus tee kaugusel. Suhteliselt esimese 30 minutiga ma sain aru, et norrakad on hoopis teises liigas, kui asi puudutab jalutamist mägedes. Nagu ma pidin puhkama neist palju rohkem, nagu iga viie minuti tagant, kuna ma kõndisin lihtsalt neil eest ära ja siis ma ootasin neid järele. Suht palju rahvast oli seal ja teel Preikestolen-i kaljule ma kuulsin eesti keelt, aga see oli suht kiirelt ja ma ei jõudnud midagi öelda. Sinna me läksime 2 tundi ja tagasi läksime vist natukene aeglasemalt. I think that my Norwegian mom keeps up very well considering her age, she told me to write:D.


Ääre peal, 604 meetrit alla.

Päriselt tundub kõrgem

Päriselt võibolla on natukene kõrgem

Et te siis näeksite, et ma ikka elus siin Norras

Praegu me siis sööme Grandiosa pitsat, mis neile väga ei meeldi, aga siiski nad söövad. Samuti nad ütlevad, et ma hindaksin kõiki sööke kümnepalli süsteemis ja kui ma ütlesin, et see pitsa on 8, siis nad olid väga üllatunud ja pereema ütles, et tema arust pigem 3. Aga see on praeguseks kõik.

Esmaspäev

Päevad on suht sassis, mul pole väga mingit tunnet, et oleks esmaspäev või midagi taolist. Eile käisime kogu hostperega kuskil vanas viikingite külas, mis on uuesti üles ehitatud ja on täpselt samade tööriistadega tehtud nagu neil viikingitel see võimalik oleks olnud. See on ka üks põhjustest miks see on võtnud neil nii kaua aega. Saime samuti ka seal süüa ja toit oli suht tavaline, vähemalt minu arvates. Selles mõttes oli see koht erilisem kui Eesti viikingite küla, kuna seal õpetati lastele, et kuidas vanasti tuld tehti ja muud sellist. Pärast seda me sõitsime koju ja ma nagu ikka vahtisin auto aknast välja, kuna siin lihtsalt kõik nii võimas. Koju jõudes ma mõtlesin, et lähen pikutan natukene aega, mis läks uinakuks üle ja kui pärast seda uinakut üles ärkasin, siis ma lebasin natuke aega veel voodis, mis võis olla viga, kuna ma jäin jälle magama. Uuesti üles ärgates oli kell juba mingi 23.00 ja ma ei kuulnud mingeid hääli enam ringi kõndimas ja arvasin, et ilmselt kõik magavad ja läksin ka ise uuesti magama. Hommikul jõudsin voodist välja natukene enne 10, mis tegi kokku umbes 15 tundi und, mis oli suht meeldiv. Täna on väga ilus ilm, peaaegu täiesti tuulevaikne, erinevalt eilsest, millal tuul oli sama tugev kui tavaliselt tormi ajal Eestis ja kõik väitsid mulle, et see pole veel midagi. Samuti eile oli suht pilves, aga sellest hoolimata tuul ei olnud väga külm. Täna hommiku poole käisime Elleni ja Abrahamiga koera mägedes jalutamas ja pärast seda läksime Elleni ja Karnaga linna peale erinevaid asju ostma ja tegema. Käisime ka raamatukogust läbi, kust me muretsesime mulle suure hulga lasteraamatuid, mida ma veel lugeda pole jõudnud. Tagasi jõudes Ellen ütles mulle, et kuna on väga ilus ilm, siis sa võid küsida Abrahamilt, et kas ta viitsib kalale minna ja seda ma ka tegin. Läksime Makrelli püüdma. Olime väikses paadis, kuhu parimal juhul mahub kolm inimest. Makrelli püüdmine käis umbes midagi sellist, et lased tamiili mingi 5 konksuga mingi 20 meetri sügavusele ja siis tõmbad uuesti üles. Alguses ma ei saanud midagi, aga tuli välja, et üks ritvadest oli kehvemalt varustatud. Aga kui ma selle parema ridvaga sain, siis keskmiselt püüdsin umbes 3 kala korraga ja parimal juhul võis juhtuda, et oli ka viis kala otsas. Pärast seda, kui olime püüdnud umbes 50 kala või ilmselt rohkem siis tulime tagasi fileerisime mingi osa kaladest ja need praeti ära. Nad arvasid, et see ei maitse mulle, aga minu meelest see oli kala nagu kala ikka, mis on jahu seest läbi pistetud ja pannil praetud. Samuti nad ütlesid, et paljud Norrakad seda väga tihti ei söö, kuna neile ei maitse see, aga see olevat põhimõtteliselt hostema lemmik toit. Kuna me püüdsime suht palju kala siis ka naaber sai ka oma osa. Praegu ma istun lihtsalt rahulikult ja kuulan Norra keelset juttu, mis on tänu sellele, et neil on mingid inimesed külas kellega nad kunagi kuskil matkamas käisid.

Laupäev

Kolmapäeval ma pakkisin oma asjad ja asusin lennujaama poole teele. Polnud mingit erilist tunnet nagu läheks aastaks ära, natukene olin lihtsalt närvis, nagu ikka enne reise, kuna ei tahaks jääda lennukist maha või midagi taolist. Ma lendasin teise vahetusõpilasega koos Eestist, Kistaga. Lennukis Kista väidedavalt nägi Norrat enne, aga ma võin öelda, et ma astusin enne Norra pinnale. Siis me läksime võtsime oma kohvrid ja liikusime, et leida YFU vabatahtlikud, aga alguses me läksime valele poole ja siis korraks oli nagu tunne, et nüüd on jama, aga minut hiljem me leidsime nad üles. Samal ajal oli lennujaamas Mehhiklased, Šveitslased ja Prantslased. YFU tellis meile bussi järele, aga see buss oli 9 kohaga ja meid oli 9 pluss kõikidel inimestel kohvrid ja muud kotid nii, et me Kistaga sinna peale ei mahtunud, samuti 2 YFU vabatahtlikut jäi maha. Vabatahtlikud helistasid ja organiseerisid meile mingi auto järele tulema, mis tuli sealt, kuhu me minema pidime, ehk see võttis mingi tund aega aega. Samal ajal meie Kistaga ja kahe vabatahtlikuga läksime pitsat sööma ja YFU maksis selle eest. Ma küsisin ja see oli olnud 200 NOK-i, ehk siis mingi 400 krooni. Kui me autos olime, siis me Kistaga istusime ja vahtisime suu ammuli ringi, kuna kõik nägi nii äge välja. Samal ajal need Norrakad kes meiega olid istusid ja lihtsalt igavlesid, kuna neile tundus see nii igapäevane. Kui me lõpuks kohale jõudsime oli juba suht pime. Ma jagasin tuba vahetusõpilastega Madalmaadest ja Türgist. Kuna nad jõudsid enne mind, siis nad said valida voodid ja mulle jäi madrats. Madrats polnud midagi hullu, kuid ma vist magasin jalad teki alt väljas ja ma natuke külmetasin ja nüüd mul kerge kõha. Samuti kolmapäeva õhtul nägin Martinit, kes oli Norras vahetusõpilane 2 aastat tagasi ja oli sellel üritusel vabatahtlikuna ja üllataval kombel Kista ei teadnud, et Martin ka seal, kuigi nagu kõik inimesed teadsid. Alles neljapäeval algas minu jaoks see YFU laager, kuna alles siis ma nägin enamus inimesi. Huvitaval kombel ma sain paremini läbi ja mulle meeldisid rohkem kõik kohalikud, kui need vahetusõpilased, kes on siia tulnud. Samuti kõik inimesed, kes on olnud vahetusõpilased on just kui teisest liigist. Enamus nendest inimestest on teinud oma margi nii maha oma vahetusaastal, et neil pole enam midagi häbeneda ja tänu sellele nendega sai palju nalja. Neljapäev oli nagu perfektne päev. Ei olnud liiga palav, ega liiga külm ja päike paistis vastupidiselt kõigest kuuldust, mis on enam-vähem, et siin sajab iga päev. Reedel ma sain teada, et ma pean ärkama laupäeval üles kell 4 hommikul, et sõita Oslosse ja minna lennukile kell 8.25. Teel Oslosse sai bussis ikka natukene magatud. Lendasin Stavangerisse koos sakslase ja ühe mehhiklasega, mõlemad tüdrukud. Terve lennu aja mõtlesin, et kuidas mu hostpere on ja see on suht närvesööv. Kui kohale jõudsin, siis mehhiklase hostema oli kohe seal ja sakslane korjati ka üsna kiirelt üles. Aga minu hostpereema oli midagi valesti arvutanud ja nad jõudsid mingi 30 minutit hiljem, aga õnneks oli mehhiklase hostema nii kena, et ta helistas minu hostemale ja küsis, et mis värk on. Samuti mehhiklane ja tema hostema ootasid terve aja minguga koos. Autosse jõudes me pidime sõitma 20 minutit sadamasse, siis sõitsime praami peale, mis sõitis 40 minutit ja siis oli 6 kilomeetrit veel sõita. Jõudsin kohale ja mulle näidati minu tuba, mis varem kuulus mu 16-aastasele hostõele, kes praegu USA-s vahetusõpilasena ja tuba on täiesti lilla.
Samuti ma sain teada, et YFU Norra mingi üks peategelastest oli Breiviku advokaat, mis alguses tundus suht imelik, aga Norrakad ise võtavad seda asja üsna rahulikult ja nad räägivad sellest, aga siiski see mõjutas suht paljusid ja on kohati hell teema. Seda kirjutades ma taipasin, et suht imelik on eesti keeles mõelda, kuna täna ma peaaegu pole seda teinud üheski keeles ja pea on olnud suht tühi terve päev, kuna olen olnud natuke väsinud ja suht palju on seda infot, mis sisse tuleb. Aga mul hetkel suht mõtted otsas ja kui midagi veel meelde tuleb, küll ma siis kirjutan. Ja ma vabandan, kui leiate palju kirjavigu, aga ma suht pingutasin hetkel, et seda vältida, aga ma ei viitsinud üle kontrollida.

Aa ja muideks palju raskem on kedagi ära saata, kui ise minna.