Laupäev

Kolmapäeval ma pakkisin oma asjad ja asusin lennujaama poole teele. Polnud mingit erilist tunnet nagu läheks aastaks ära, natukene olin lihtsalt närvis, nagu ikka enne reise, kuna ei tahaks jääda lennukist maha või midagi taolist. Ma lendasin teise vahetusõpilasega koos Eestist, Kistaga. Lennukis Kista väidedavalt nägi Norrat enne, aga ma võin öelda, et ma astusin enne Norra pinnale. Siis me läksime võtsime oma kohvrid ja liikusime, et leida YFU vabatahtlikud, aga alguses me läksime valele poole ja siis korraks oli nagu tunne, et nüüd on jama, aga minut hiljem me leidsime nad üles. Samal ajal oli lennujaamas Mehhiklased, Šveitslased ja Prantslased. YFU tellis meile bussi järele, aga see buss oli 9 kohaga ja meid oli 9 pluss kõikidel inimestel kohvrid ja muud kotid nii, et me Kistaga sinna peale ei mahtunud, samuti 2 YFU vabatahtlikut jäi maha. Vabatahtlikud helistasid ja organiseerisid meile mingi auto järele tulema, mis tuli sealt, kuhu me minema pidime, ehk see võttis mingi tund aega aega. Samal ajal meie Kistaga ja kahe vabatahtlikuga läksime pitsat sööma ja YFU maksis selle eest. Ma küsisin ja see oli olnud 200 NOK-i, ehk siis mingi 400 krooni. Kui me autos olime, siis me Kistaga istusime ja vahtisime suu ammuli ringi, kuna kõik nägi nii äge välja. Samal ajal need Norrakad kes meiega olid istusid ja lihtsalt igavlesid, kuna neile tundus see nii igapäevane. Kui me lõpuks kohale jõudsime oli juba suht pime. Ma jagasin tuba vahetusõpilastega Madalmaadest ja Türgist. Kuna nad jõudsid enne mind, siis nad said valida voodid ja mulle jäi madrats. Madrats polnud midagi hullu, kuid ma vist magasin jalad teki alt väljas ja ma natuke külmetasin ja nüüd mul kerge kõha. Samuti kolmapäeva õhtul nägin Martinit, kes oli Norras vahetusõpilane 2 aastat tagasi ja oli sellel üritusel vabatahtlikuna ja üllataval kombel Kista ei teadnud, et Martin ka seal, kuigi nagu kõik inimesed teadsid. Alles neljapäeval algas minu jaoks see YFU laager, kuna alles siis ma nägin enamus inimesi. Huvitaval kombel ma sain paremini läbi ja mulle meeldisid rohkem kõik kohalikud, kui need vahetusõpilased, kes on siia tulnud. Samuti kõik inimesed, kes on olnud vahetusõpilased on just kui teisest liigist. Enamus nendest inimestest on teinud oma margi nii maha oma vahetusaastal, et neil pole enam midagi häbeneda ja tänu sellele nendega sai palju nalja. Neljapäev oli nagu perfektne päev. Ei olnud liiga palav, ega liiga külm ja päike paistis vastupidiselt kõigest kuuldust, mis on enam-vähem, et siin sajab iga päev. Reedel ma sain teada, et ma pean ärkama laupäeval üles kell 4 hommikul, et sõita Oslosse ja minna lennukile kell 8.25. Teel Oslosse sai bussis ikka natukene magatud. Lendasin Stavangerisse koos sakslase ja ühe mehhiklasega, mõlemad tüdrukud. Terve lennu aja mõtlesin, et kuidas mu hostpere on ja see on suht närvesööv. Kui kohale jõudsin, siis mehhiklase hostema oli kohe seal ja sakslane korjati ka üsna kiirelt üles. Aga minu hostpereema oli midagi valesti arvutanud ja nad jõudsid mingi 30 minutit hiljem, aga õnneks oli mehhiklase hostema nii kena, et ta helistas minu hostemale ja küsis, et mis värk on. Samuti mehhiklane ja tema hostema ootasid terve aja minguga koos. Autosse jõudes me pidime sõitma 20 minutit sadamasse, siis sõitsime praami peale, mis sõitis 40 minutit ja siis oli 6 kilomeetrit veel sõita. Jõudsin kohale ja mulle näidati minu tuba, mis varem kuulus mu 16-aastasele hostõele, kes praegu USA-s vahetusõpilasena ja tuba on täiesti lilla.
Samuti ma sain teada, et YFU Norra mingi üks peategelastest oli Breiviku advokaat, mis alguses tundus suht imelik, aga Norrakad ise võtavad seda asja üsna rahulikult ja nad räägivad sellest, aga siiski see mõjutas suht paljusid ja on kohati hell teema. Seda kirjutades ma taipasin, et suht imelik on eesti keeles mõelda, kuna täna ma peaaegu pole seda teinud üheski keeles ja pea on olnud suht tühi terve päev, kuna olen olnud natuke väsinud ja suht palju on seda infot, mis sisse tuleb. Aga mul hetkel suht mõtted otsas ja kui midagi veel meelde tuleb, küll ma siis kirjutan. Ja ma vabandan, kui leiate palju kirjavigu, aga ma suht pingutasin hetkel, et seda vältida, aga ma ei viitsinud üle kontrollida.

Aa ja muideks palju raskem on kedagi ära saata, kui ise minna.