Laupäev

Eelmine nädal teisipäeval sõitsime Abrahami ja Trondiga koos Karna kooli jõulupeole, kui mu ema saatis mulle SMS-i, milles oli kirjas, et YFU oli talle öelnud, et ma pole väga seltskondlik ja, et ma tuleks oma mugavus tsoonist välja. Koheselt mõtlesin, et see kõiks parem pole, et Ellen on sedasi YFU-le öelnud ja mõtlesin, et eks ma proovi siis nüüdsest vähe paremat nägu peas hoida ja rääkida rohkem. Pärast jõulupidu läksime koju ja mängisin Abrahamiga koos playstation-it, mil Ellen sisse tuli ja ütles, et tahab minuga rääkida. Koheselt mõtlesin, et ega see midagi head olema ei saa, aga läksin ilusti kaasa. Ta siis küsis, et kuidas minu arvates mul siiani läheb ja pärast seda ütles, et tema arvates ei lähe väga hästi ja arvas, et meie iseloomud ei sobi ja, et oli leidnud mulle uue koha kuhu jääda. Ta ütles, et ma olen seal ennegi käinud ja koheselt mõtlesin, et äkki on mu tugiisiku juures, mis oleks olnud lihtsalt väga halb, kuna mulle lihtsalt ei meeldinud need inimesed. Õnneks läks paremini ja oli hoopis koht, kus me eelmine kord YFU-katega kokku saime. Samal õhtul käisid mul kiirelt läbi "5 stages of grief," ehk siis 5 leina etapi, milleks oli, et alguses tahtsin üksinda olla, mis pärast mõtlesin, et lähen jooksma. Pärast üksinda olemist tuli viha, pärast seda kauplemine ja depressioon ja siis leppimine. Kõik see käis umbes 20 minuti jooksul. Pärast jooksmist oli suhteliselt normaalne olla ja mõtlesin, et kui hull see edasine asi ikka olla saab. Ellen ütles ka, et mul on minek sama nädala pühapäeva. Samal õhtul rääkisin ühele klassivennale sellest. Kuna meil olid kolmapäev ja neljapäev koolist vabad, siis otsustasime järgmine päev Stavangerisse Burger King-i minna. Mõtlesin, et kõikidele teistele klassikaaslastele räägin reedel. Algne plaan oli kergelt draamaatiline kõne pidada klassi ees ja siis öelda, et ma lahkun sama nädala pühapäeval, aga Johann arvas, et kui ma mängiks klassikaaslastega poomismängu, mille lahenduseks oleks, et ma lahkun pühapäeval, siis see oleks võimsam. Mõeldud, tehtud. Reedel oli õpetaja päeva alguses ainuke, kes sellest peale Johanni teadis ja andis mulle esimese tunni lõpust 20 minutit, et ma saaks klassiga rääkida. Panin klassi kõlaritest "Goodbye my lover"-i mängima ja hakkasin klassiga poomismängu mängima. Lõpu poole üks klassiõdedest üritas arvata ja ütles, "I am... I am... I am LEAVING!!!" rõõmsalt, kuna oli ära arvanud ja kohe pärast seda kurvalt "You are leaving?!?" Ega jah, veits kuri võib olla oli, aga siiski suht naljakas. Pärast poomismängu rääksin neile, et miks ma lähen ja kui ägedad nad on ja muud sellist. Pärast esimest tundi tuli meil kehaline ja pärast seda ajalugu. Ajaloo tunniks olid nad mulle muretsenud tordi, millel isegi minu nimi peal oli. Ajaloo tunnis rääkisime lihtsalt juttu ja sõime torti. Varem oli juba jutt tulnud Bowlingusse minemisest klassiga ja siis otsustasimegi minna laupäeval. Bowling oli suhteliselt okei, parimas vormis ei olnud. Pärast bowlingut läksime ühe klassivenna juurde mingi 5-6 klassivennaga ja rääkisime juttu, sõime ja vaatasime filmi. Järgmine päev pakkisin kogu oma elu ühte kohvrisse ja ühte suhteliselt väikesesse spordikotti, astusin siis praami peale, sõitsin Stavangerisse ja sealt edasi Aksdali bussiga. Nüüd olen Aksdali lähedal elanud 7 päeva ja siiani kõik hästi. Esimene päev koolis oli mul esmaspäev, aga siis neil oli füüsikas kontrolltöö ja mind tundi ei lastud. Teisipäeval lõpuks sain siis kooli ja oma klassi. Klass on tore, veits häbelikud veel, aga midagi väga hullu pole.

Siis mõtlesin, et kirjutan, mis vahepeal on juhtunud. Ega eriti väga ei viitsi,
aga siis mõtlesin, et kes vähegi loeb mu blogi ehk äkki tahab teada mis toimu.
Asi on hetkel nii, et ma vahetasin peret ja nüüd poolteist tundi põhja pool.
Diivanil istun hetkel ja mõtlesin, et oleks ka teile aeg seda öelda. Oma eelmises
asutuses ära minnes tegin poomismängu klassile ja vastuseks oli, et lahkun.

Praeguses kohas olen olnud eelmisest pühapäevast saati. Siiani kõik tore ja
ilus. Siinses peres mul pereema ja pereisa üle 60 aasta vanad. See pärast on
lihtsam aru saada, et mul on 4 hostõde vanuses 27, 29, 39 ja 41. Suhteliselt
tore ja veidi imelik oli kuulda, et kahel vanemal õel mõlemal 3 last.

See on pilt, mille ma facebookist leidsin, mäe tipus, kus me YFU inimestega käisime.

Neljapäev

Kaks nädalat tagasi kolmapäeval pärast eelmise postituse kirjutamist päeva lõpus läksin ühe klassivennaga jõusaali. Jõusaalis sain natuke liiga palju pingutatud ja läks kergelt silme eest mustaks. Pärast kui koju tulin, Abraham palus mind appi, et ma aitaks paati veest välja tõsta. Mõtlesin, et mis seal ikka on, et tõmbab selle veest välja ja ongi kõik, aga siin see niimoodi ei käi. Paat tuleb kai küljest lahti siduda, liigutada seda 4 meetrit, et see oleks hürdrosilindriga toimiva tõstuki all ja et selle siis saaks veest välja tõsta.
Päev hiljem oli koolis see päev, kus kõik jäid koju ja tegid mingit tööd, et Aafrikale raha korjata. Mina seda tegema ei pidanud, otsustasin selle asemel minna Stavangerisse ja osta omale riideid. Sel päeval läks mul 600 noki H&M-is kiirelt ära.
Selle sama nädala reedel ma taipasin, et igakord kui keegi klassis midagi seletab mulle, mis pole absoluutselt tõsi või on lihtsalt kohutavalt loll, siis keegi kuskilt teisest klassi otsast ütle, et jaa-jaa, see on Norwegian culture, ehk siis norra kultuur. Samal päeval kehalise tunnis üks klassi vend rääkis minuga juttu ja mingil hetkel läks asi millegi pärast nii, et ma ütlesin jaa-jaa, ma olen kartulipõllul üleskasvanud ja sellepärast ma nii tugev olengi. Mille peale mu klassivend küsis, et kas päriselt, ma ütlesin, et nope, aga tuli välja, et ta kuulis jep.
Eelmise nädala teisipäeval oli minu muusika klassil kontsert. Hommikul läksin kooli samal ajal nagu tavaliselt. Kooli jõudes pakiti muusika klassis asjad kokku, pandi auto peale ja viidi kontserti paika. Kontserdi paik oli vana maja, mis oli kooli juures oleva järve teisel kaldal. Suurem osa päevast tehti proove ja kell 7 hakkas kontsert pihta. Kontserdil esinesime umbes 50 inimesele ja kogu poolteist tundi veetsin 15 inimesega lava taga ja lava tagune oli köök. Jah, ma olin poolteist tundi väikeses köögis 15 inimesega. Ma aitasin kaasa ainult ühes laulus, kus ma mängisin mingisugust trummi. Pärast kontserti pidime koristama ja asjad kokku panema ja pärast seda kõik istusid maha ja pidasime väikese after-party.
Eelmine kolmapäev oli meil koolis ajaloo ainepäev. Õpetaja oli korraldanud Stavangeris väikese muuseumi tuuri. Käisime Stavangeri konservi tegemis muuseumis ja immigratsiooni muuseumis. Stavanger vanasti oli linn, kus püüti palju kala ja millest siis konserve tehti. Muuseum ise oligi vana konservi tegemis tehas, kus inimesed töötasid. Meile näidati ka filmi, mis oli mingi 80 aastat vana ja näidas, kuidas seda tehti. Päev ise oli tore ja nalja sai küll ja veel.
Nädalavahetusel oli meil YFU kokkusaamine. Laupäeval ärkasin hommikul üles, et minna bussi peale 8.15, millega Stavangerisse ja siis sealt edasi. Bussi peale nägin ühte Islandi poistest, kes läks tööle Stavangerisse ja paadi peale jõudes ühines ka teine poiss Islandilt. Terve tee paadi peal sai kaarte mängitud ja mul polnudki igav vastupidiselt mu ootusele. Stavangeris otsisin bussijaama üles ja ootasin teisi vahetusõpilasi Stavangerist. Esimeseks üllatus-üllatus, polnudki vahetusõpilane vaid oli üks YFU vabatahtlik, kes on ühe praegu Stavangeris viibiva vahetusõpilase tugiisik. Tüdruk ise oli tore ja ainult nii 50 või 60 aastat noorem kui minu tugiisik. Pärast 10 minutit ootamist koos temaga tulid ka teised, tüdruk saksamaalt ja tüdruk mehikost. Istusime bussi peale ja sõitsime poolteist tundi Haugeslandi. Haugeslandis sain kõikide oma maakonna võp-idega kokku. Esimesel päeval käisime kuskil majaka juures ja vana norra vikingikuninga haual. Õhtul tegime koos pitsat rääksime juttu ja vaatasime filmi. Teisel päeval käisime Vikingi muuseumis, 180 kraadise ulatusega kinos ja ühe mäe tipus. tagasi stavangerisse jõudsime pool kaheksa ja ma jõudsin koju natuke enne üheksat.
See teisipäev jäin hommikul bussist maha ja ma teadsin, et järgmine buss tuleb 30 minuti pärast ja parim tunne see polnud. Ootasin bussipeatuses 2 minutit ja siis Erik võttis mind oma auto peale ja jõudsin kooli ikka õigel ajal. Koolis esimene tund oli muusika ja hakkasime järgmise kontserdi laule harjutama, ma sain omale ühe John Lennoni jõulu laulu, mida ma kahe teise poisiga koos laulan.

Kolmapäev

Üle-eelmine kolmapäev tegin Abrahamiga tööd, raiusime kuuskedelt oksi küljest. Pärast mingit aega märkasin oma käel verist villi, aga otsustasin edasi teha ja tegin nii, et enam villi ei hõõruks. See taktika töötas, kuniks Abraham tõi mulle mingi muu tööriista, mida nii ei saanud hoida ja esimese löögi peal tundsin peos väikest praksu ja nägin, et vill on lõhkenud ja tööriist oli verine. Nüüdseks käsi korras ja ka siis polnud mindagi väga hullu.
Üle-eelmine reede kooli minnes sain bussi peale astudes teada, et see päev kooli ei olnudki, kuna õpetajatel oli mingisugune plaani tegemis päev. Aga kuna ma olin juba bussis, siis Martin, keda ma seal nägin tegi ettepaneku minna jõusaali ja seda me ka tegime. Pärast kooli läksin koju ja sain teada, et me polnud Martiniga ainukesed lollid, kes vabal päeval kooli läksid vaid seda tegi ka Johann. Õhtupoole Karna pidas kodus Halloweeni pidu ja mõtlesin, et targem oleks minema minna ja seda ka tegin. Läksin Jørpelandi, sain Johanniga kokku, käisime kebabi söömas, mis maksis koos einena 125 NOK-i. Pärast kebabi läksime Johanni poole ja mängisime Playstaionit ja vaatasime komöödia seriaali.
Päev pärast eilset läksin Abrahamiga koos Jørpelandi ja käisime poodides. Ostsin omale Nøttet, mis on mingisugune pähkli võie, aga see pole nagu pähklikreem, mida ameeriklased söövad. Nøtte on lihtsalt puhas perfektsus ja üks parimaid asju, mida ma söönud olen. Jørpelandist tagasi tulles suutsin jalgratta kummi puruks sõita ja pidin enamus maad jalgrattast lükkama.
Eelmine esmaspäev päeva alguses koolis arutasime 20 minutit seda, kuidas me peaks oma klassis istuma ja siis tuli kellelgi mõte, et me peaks istuma hobuseraua kujuliselt. Nüüd me siis istume oma klassis hobuseraua kujuliselt. Koolis tuli samuti klassivendadega jutuks selline asi nagu "No shave November," mis seda tähendabki, et novembris ei raseeri oma nägu. Ma siis koheselt hakkasin mõtlema võimalusi, et kuidas sohki teha ja tulin päris mitme hea idee peale. Näiteks saaks habeme ära põletada, välja kitkuda ja ka ära vahatada. Kui sellest juttu tegin muudeti Facebooki gruppi nimi "No Shave November (No Hair Removal From the Face November"-iks. Ehk siis nüüdsest ei tohtinud üldse karvu näost eemaldada. Siis mu peake hakkas uuesti tööle ja ütlesin neile, et ma pole veel puberteeti läbinud ja mul ei kasva habe. Siiani süsteem toimib ja ainult vähesed kahtlustavad.
Esimene november sain ühte kõige mõttetumat toitu kodus, milleks oli tomatisupp, milles olid keedetud kanamunad sees. Sõin kausi täie ära ja 20 minutit hiljem kõht valutas.
Eelmine kolmapäev oli meil religiooni ainepäev. Pidasime sellist asja nagu Gurukohvikut, mis nägi välja nii, et igaüks sai omale teema ja pidi sellest asjas olema Guru ja seda teistele siis seletama. Ma sain oma teemaks Allahi ja kui oli see tund, kus pidin uurima Allahi kohta, siis istusin Rubeni ja Erikuga ja nad õpetasid mulle norra keelt. Gurukohviku ajal väga palju Allahist ei teadnud ja ajasin lihtsalt mingit ümmargust juttu.
Eelmine neljapäev mul vedas ja mind võeti bussipeatusest auto peale Eriku poolt. Koolis meil tunde ei olnud ja oli lihtsalt mingisugune päev, kus räägiti meile Agenda Uganda projektist, mis tähendab, et kümnendal novembril keegi kooli ei tule ja peab otsima omale tööd selleks ajaks ja siis teenima 350 noki ja andma selle koolile ja kool saadab selle raha Aafrikasse. Mina seda tegema ei pea, kuna ma olen siin õpilasena ja mitte töölisena ja kui ma seda tahaks teha, siis ma peaks saatma avalduse politseisse ja see võtaks vähemalt kaks nädalat aega ja lisaks õpetaja teab, et ma Ida-Euroopast ja arvas, et mul nii või naa raha ei ole. Kooli päeva jooksul pidime ka mööda koolimaja ringi käima otsima küsimusi ja vastama neile. Vastuste eest sai tähti ja lõpuks pidi mingisuguse sõna kokku saama. Võitjad said auhinnaks 5 kinopiletit.
Eelmine reedel läksime Hyttesse. Nägin seal oma unistuste telekat, milleks oli 52 tolline LCD 3D HD teler, millel oli ainult 1 sentimeetrine äär ja üks kanalitest oli Discovery HD. Enamus nädalavahetust läks teleka ees mööda, kuna seal väga palju muud paremat teha polnud. Magasin seal Abrahami ja Karnaga ühes toas ja ööl vastu pühapäeva kuulsin Abrahami unes rääkismas, mis oli veits imelik, kuna ta ütles norra keeles, et keegi ütleks midagi prantsus keeles.
Esmaspäeval otsustasime laupäeva õhtusest Batmani filmist inspiratsiooni võtta ja tegime Batmani viskerelva. Lõpp tulemus ei ole kaugeltki perfektne, aga ikkagi seda meenutab ja visates seina kinni jääb.
Eile oli 5 päev, kui meil kodus polnud interneti ja ka koolis päeva lõpuks internet hangus nii, et võin öelda, et tundsin ennast väga koduselt.
Täna on kolmas päev, kui praktiliselt elan udu sees, kuna lihtsalt udu on ümbruskonnas nii paks, et suuretoa aknast on vaevu merd näha. Praegu istun füüsika ainepäevas.

Kolmapäev

Nädal aega tagasi käis meil külas Trondi töökaaslane Brasiiliast koos oma naisega. Päeval käisid nad Preikestolen-il ja pärast tulid meile õhtust sööma. Huvitav oli kuulata nende juttu ja nende arvamusi ja elamusi Preikestolen-ist. Õhtu jooksul läks jutt naljakamaks, kuna inimesed olid üha rohkem ja rohkem alkohooli mõju all.
Eelmine reede ma sain lõpuks siin võrkpalli mängida. Ainult minu enda klassist olid inimesed ja kõik kes tahtsid said tulla. Meid oli kokku 8, kui õigest mäletan. Poole mängu peal üritasin suruda ja maandudes maandusin klassivenna jala peale ja väänasin oma jala välja. Alguses oli tunne, et järgmised nädal aega ma lonkan, aga 2 minutit hiljem polnud enam mingit valu. Pärast võrkpalli läksime kehalise tunniga seoses jõusaali ja tegime seal mis ise tahtsime. Kuna ma ei teadnud mida muud teha, siis otsustasin alusutuseks jooksulindil joosta, mis võis olla viga, kuna kui olin kodus jalal natuke puhata lasknud, siis hakkas jalg mõnusasti valutama. Nüüdseks on see üle läinud, aga kena 3 päeva andis jalg ikka tunda.

Abrahamiga ratastega sõitmas käies nägime seda. See on Jørpeland.

Üks võimsamaid sildu, mida ma eales näinud olen. See paistab läbi ja vanasti kasutati seda lammaste hoidmiseks.

Ei kommenteeri.

Pühapäev

Kaks nädalat tagasi pühapäeval käisime ujumisvõistlust vaatamas Elleni ujumistrenniga.
Päev pärast seda kooli hommikul kohe ei läinud ja kella kümne paiku läksin kuhugi vaktsineerimiskeskusesse ja mulle tehti tuberkuloosi test. Pandi nõel naha alla ja vajutati sinna mingi sugune ravim. Alguses vaadates tundus huvitav ja polnud liiga valus, et seda vaadata, aga kui nahk hakkas paisuma, siis pidin ikkagi kõrvale vaatama. Muidu sealne arstitädi oli tore ja pidin sinna tagasi minema neljapäeval. Õhtul käisin ujumas ja üritasin hüppelaualt teha 2 kordset tagurpidi saltot, aga selle asemel oli 1,5 saltot ja maandusin selili, mille peale Abraham oli naerukrampides ja mul selg punane ja kergelt verine. Siiski midagi tõsist ei olnud.
Teisipäeval käisin pärast kooli klassivennaga Jørpelandis.
Kolmapäeval käisin tuberkuloosi testi pärast Stavangeris, et teha kopsudest rõntgenpilti. Pärast kerget radioaktiivsuse süsti läksin selle lähedal asuvasse poodi ja sain omale 176 norra krooni eest kaks särki ja viis paari sokke.
Neljapäeval koolis polnud interneti ja kõikidel oli mingi paanika selle pärast. Mõned inimesed kogusid populaarsust sellega, et jagasid oma mobiiliga teistele traadita internetiühendust. Pidin koolist varem ära minema, kuna pidin tuberkuloosi järel kontrollimisele minema. Et te teaksite, siis mul ilmselt tuberkuloosi ei ole.
Reedel ma arvasin, et esimest tundi ei ole, kuna teadisin, et norra keele õpetaja puudub, aga selle asemel oli meil kehaline. Kuna ma puudusin kogemata, siis ma jäin ka võrkpalli mängust ilma, mis on suht kurb, kuna oleks tahtnud mängida. Kehalises jooksid osa uuesti piiksujooksu, seekord jooksin ainult 10 minutit. Pärast seda mängisime sulgpalli ja tund oligi läbi. Pärast kehalist oli meil ajalugu, kus õpetaja tegi meile viktoriine ja minu meeskond võitis mõlemad ja saime selle eest kaks Dumble pulgakommi. Pärast kooli käisin jälle jalgpalli mängimas pärast mida olid mul jälle jalad villis.
Laupäeval läksid Ellen ja trond hyttesse ja jätsid lapsed omaette. Kuna meie maja lähedal on üks suur mägi siis tegin ettepaneku abrahamile sõita sinna otsa, mida me ka teha üritasime. Päris tippu me ei jõudnud, kuigi see oli mu eesmärk siiski oli suht äge sõita mägiteedel jalgrattaga ja lihtsalt teha lolle nalju.
11-14 olime hyttes. Panime seal mööblit kokku ja olime lihtsalt.
Eile käisin Stavangeris shoppamas sain teksad 300 noki, kaks särki 149 ja bokserid kolm paari 100 noki. Tagasi tulles nägin sadamas Johanni ja Polli (mõlemad Islandilt). Üle fjordi sõites mängisime kaarte ja tegime lolle nalju. Kohale jõudes Johann viskas mu teeotsa ära.

Pühapäev

Eelmine neljapäev öeldi mulle koolis, et ma näen välja nagu norrakas, kuni ma oma suu lahti teen. Rõõm oli seda kuulda ikka, aga natuke naljakas oli ka.
Reede oli koolis kehalises meil viievõistlus ja mul läks väga hästi. Olin ühes grupis ühe hea jooksjaga ja kahe tüdrukuga. Esimene ala oli 400 meetrit ja kuna ma teadsin, et ta jookseb hästi arvasin, et kaotan talle ja pingutan liiga palju, aga lõpuks pärast tema järel jooksimist suutsin piisavalt energiat säästa, et temast viimase 100 meetri jooksul mõõda joosta. Oda viskasin 35 meetrit, 60 meetrit oli umbes 8.36 kui õigesti mäletan, kaugust hüppasin 4.65 meetrit ja 400 meetri aeg oli alla 1.02. Lisaks kuuli tõukasin 10.5 meetrit. Laupäeval käisime Elleni ja Karnaga Hyttes ja pärast seda kuskil kahe suure mäe vahel, kus oli ilgelt palju erineva suurusega kive.



Tagasi tulles Ellen pani mind kuskil ristmiku peal maha ja läksin tugiisiku autoga tugiisiku juurde juttu rääkima. Mees oli mingi 60 aastane ja ta naine ilmselt sama vana ja venelane. Midagi väga kasulikku ma sealt oma jaoks ei leidnud, rääkisime 2 ja pool tundi väga mõttetuid asju. Minu meelest oli suhteliselt mõttetu asi.

Pühapäev

Kolmapäeval ma panin siinsele kitarrile, millel oli kolm keelt puudu, puudu olevad keeled peale. Mängisin natuke ja häälestasin, kuna läks kiirelt häälest ära, mängisin ja häälestasin uuesti. Lõpuks rahuliku mängimise käigus käis kõva latakas ja kitarr minu vaate nurgast plahvatas. Kitarri keeled käivad ühest otsast kaela külge, kus on häälestamiseks vajalikud jublakad ja teises otsas on sellel kitarril koht, kuhu seotakse keeled kinni. "Plahvatuse" käigus kogu tagumine kupatus tuli ära ja keelte pinge all lendas päris suure hooga vastu mu kätt ja ka kaugemalegi. Läksin teatasin sellest Ellenile ja ainuke asi mis sealt vastu tuli oli küsimus, et kas ma karjusin kui see juhtus, mis tundus mulle suht naljakas. Ellen ütles, et ma paneksin selle ühte abiruumi, mis põhimõtteliselt tähendas seda, et see läheb äraviskamisele. Neljapäeval otsustasin, et ikka nii lihtsalt ei saa ja otsustasin proovida ja selle tagasi liimida. Leides natukene liivapaberit ja liimi asusingi selle kallale. Laupäeval arvasin, et liim on piisavalt ära kuivanud ja võin proovida keeli tagasi panna. Siis kui keeled peal taipasin, et nüüd püsib kitarr paremini hääles ja ka mängida saab ilma, et miski suure hooga vastu su kätt lendaks.
Reedene koolipäev on suht lühike ja kehalise kasvatuse tunniga. Seekord kehalises ma taipasin, et ainult minu Eesti koolis ei piinata õpilasi piiksujooksuga, vaid seda tehakse ka siin. Ainuke erinevus oli see, et kui mul koolis võetakse aega stopperiga, siis siin lihtsalt lindi pealt tuleb, et "level 5-3, level 5-4" ja nii edasi. Suutsin natukene liiga palju pingutada ja jõudsin level 12-ndani, mis on 11 minutit nõmedat jooksmist, ja suutsin kõikidele jalgpalli austavatele poistele ära teha. Pärast seda oli veel erinevaid asju mida me kehalises tulemuse peale tegime. Tunnid siin on 80 minutit, mis teeb ka kehalise palju rohkem pingutust nõutavaks ja väsitavamaks. Erinevalt Eesti kehalise kasvatuse tundidest, mis mul olnud on, siin ma pärast kehalist tunnen, et ma tõesti olen midagi teinud. Lisaks siin on hinded kuni kuueni, mitte viieni nagu Eestis ja seda piiksujooksu oleks ma pidanud jooksma "level 12-12" kui ma oleks kuute tahtnud, aga selle sain ma teada alles pärast lõpetamist.

Teisipäev

Eelmine reede käisin klassikaaslastega Stavangeris kinos ja mcdonalds-is. See oli mu klassikaaslaste mõte ja nad kutsusid mind kaasa. Läksin bussiga umbes kella viie ajal Johanniga koos Stavangeri poole ja Stavangeris saime kahe klassiõega kokku, rohkem meid polnudki. Kino ise oli suht väikene saal või siis ma lihtsalt olen suurte saalidega harjunud. Koju tagasi jõudsin 22.30 ja selleks ajaks oli maja juba suht vaikne ja peaaegu kõik magasid.
Laupäeval koristasime prügiladu, mis on neil nende maa peale tekkinud, aga maalapp ise on majast palju kaugemal. Koristama pidime seda sellepärast, et mingile naabrile see ei meeldinud ja arvas, et see kole ja tänu sellele linnavalitsus käskis selle ära koristada. See polnud otseselt prügimägi, aga lihtsalt koht kuhu Trond oli väga palju asju viinud, mis tähendas, et see nägi välja nagu prügimägi.
Pühapäeval me pidasime suure õhtusöögi maha naabritega, kuna naabrid aitasid meil seda prügimäge koristada. Söögiks oli komle, mis on mingi ümmargune lihapalli moodi asi ja selle kõrvale oli kartul, vorst ja muud suhteliselt tavalised asjad.
Täna koolist tulles istusin ma natukene vale bussi peale, aga olin selle sama bussiga ka enne tulnud. See kord aga bussijuht arvas, et on nõme ja ei lase mind minu peatuses maha ja sõidab kolm peatust edasi ja laseb mind välja seal, kus kõik teised.

Pühapäev

Teisipäeval ma käisin Stavangeris oma pabereid korda ajamas, mis lubavad mul siia riiki jääda. Hommikul vaatasin õue ja ilm oli nii ilus, et otsustasin, et ei võta jopet ja teel bussipeatusesse tegin ka pilti, kuna lihtsalt ilm oli ilus. Sõitsin bussiga sadamasse ja kui ma praamiga Stavangerisse jõudsin, siis seal juba sadas vihma. Stavangeris pidin jalutama umbes 10 minutit, et õigesse asutusse jõuda ja seal läks ligi poolteist tundi. Seal olles kuulsin ka ühte tädikest Soome keeles karjumas, mis tegi mulle palju nalja. Sel päeval ma jõudsin kooli ainult selleks, et olla vihma varjus kuniks buss tuleb.

Reede hommikul paistis päike, aga kuna ma juba korra sellepärast olin jope maha jätnud ja sellepärast kannatanud otsustasin ikkagi jope kaasa võtta. Bussipeatusesse jõudes nägin vikerkaart väga tumedal taustal ja mõtlesin, et see midagi head ei teota. 2 minutit hiljem sadas padukat, aga õnneks buss suht kohe tuli. Pärast kooli klassivennad kutsusid mind jalgpalli mängima ja seda ma ka tegin. Kooli kõrval on suur jalgpallihall, kus me mängisime. Aga kuna seal kunstmuru sees olid väikesed kraanolid, mis läksid tossu sisse, siis pärast seda oli mul mõlema jala all suur vill. Kuna reedel oli ka kehalise tund, siis laupäeval sain tunda mõnusat lihasvalu nii reie- kui ka säärelihases.

Siis siin on pilt Kvikk Lunsj-ist, mis väidetavalt olevat hästi hea ja norrakate seas väga levinud. Ma ei ütleks, et see halb oleks, aga see midagi väga erilist ei olnud.

See oli minu reede õhtune sõõk. Grandiosa pitsa ja Eplemost, mis on põhimõtteliselt õunalimonaad või midagi taolist.

Laupäeval oli Abrahami sünnipäev ja tänu sellele, mina, Karna ja Ellen pidime olema vanaema juures, mis on naabermaja. Enne sinna minekut käisime kuskilt Kebabi kohast läbi ja ostsime pitsat, millel oli friikartulid peal. Midagi fantastiliselt head ei olnud, aga midagi teistsugust kindlasti.

Pühapäev

Eelmine nädalavahetus käisin Abrahami ja naabrimehe, ning tema lastega Rallicrossi vaatamas. Olgu siis ära öeldud veel, et naabrimehe lapsed olid umbes nelja aastased. Sõit raja äärde kestis 2 ja pool tundi ja me pidime sõitma ka kahe parvlaevaga. Kohale jõudes võtsime autost toolid ja istusime raja ääres olevale künkale maha ja nautisime etendust. Ning lisaks sinna sõites mõlemad väiksed poisid suutsid oksendada, mis mind väga ei häirinud, aga Abrahami häiris, kuna ta istus mõlema väikese poisi turvatooli vahel.


Eile me käisime Hjelmeland-is, mis on tunni aja kaugusel ja sama teed pidi, mis viis ralli raja juurde. Hjelmelandis toimus Puuvilja ja Lõhe festival. Olime seal natukene aega ja siis tulime uuesti tagasi. Festival ise oli suht rahulik, mõne esinejaga ja paljude erinevate putkadega.

Täna väga midagi ei ole teinud, kuna on suht päev otsa vihma sadanud. Kella viiest tulid Elleni ema, õde ja õe mees siia ja sõime koos õhtust.


Selline nägi välja minu lõunasöök üks päev see nädal, kuna mul oli võimalus teha leivaga võileiba, siis seda ma ka tegin. Karbi kõrval on näha siis seda, millega ma tavaliselt omale lõunat kooli kaasa teen.

Selline nägi siis välja vaade täna hommikul. Otseselt sel hetkel vihma ei sadanud, aga oli udu fjordi kohal ja pilved olid hirmus madalal.

Neljapäev

Täna hommikul oli õues umbes 10 kraadi sooja ja kuna Ellen oli lubanud Abrahamile, et ta sõidutab ta kabrioletiga kooli, siis seda ta ka tegi ja tänu sellele sain ka mina täna hommikul kooli ja ka üks naabripoistest. Kõik teised olid põhimõtteliselt pusa väel autos, aga mina olin jope ja mütsiga. Siiski ma istusin tagareas ja seal oli veits tuulisem.

Päike küll paistis, aga siiski oli suhteliselt jahe.

Pärast koolis sõitsin ka praamiga Stavangerisse ja ostsin omale bussikaardi ja pärast seda sõitsin kohe tagasi. Ega just kõige põnevam praami sõit ei olnud, aga vähemalt saan nüüd bussiga kooli ja koju.

Kolmapäeval

Eile oli suht kasutu päev. Hommikul kooli ei läinud ja läksin Trondiga koos Stavangerisse, et ajada korda paberid, mis lubavad mul jääda siia Norrasse. Õigesse kohta jõudes lasi Trond mind autost välja ja ma võtsin oma ratta, ning läksime eri suundadesse. Siiski ma veel neid pabereid korda ei saanud ajada ja pean kahe nädala pärast uuesti sinna minema. Pärast seda ma sõitsin Stavangeri peal ringi ja vaatasin linna, kuna ilm oli ilus. Üritasin leida MacDonaldsit, aga enne selle leidmist ma suutsin leida Burger Kingi ja jäin selle peale kindlaks. Pärast seda ma läksin sadamasse ja üritasin osta omale bussikaarti, aga seda polnud mul võimalik teha, kuna nad ütlesid, et ma vajan õpilaspiletit selleks. Koolis hiljem uurides tuli välja, et ma seda ikkagi ei vaja ja ma pean nüüd sellepärast tagasi minema. Kooli ma sellel päeval ei jõudnud, ning sõitsin jalgrattaga sadamast koju, mis on umbes 7 kilomeetrit.
Hiljem me läksime Abrahamiga kalale jälle, aga see oli pärast õhtusõõki, ehk kui me lõpuks tagasi jõudsime oli kell juba suht palju. Siiski me otsustasime ka krabilõksud vette panna, et püüda krabisid ja sellega venis asi veel hilisema peale. Tuppa jõudes oli kell 22.00 ja läsksin suht kohe keldri ära. Magama läksin kell 23.00.

Stavangeris.

Praami pealt tehtud pilt.

See on minu kooli tee.

Stavangeris vana sadam

Burger King-ist eine.

Enne minu kätte jõudmist

See mis sellest sai.

See mis üle jäi.

Siis ma praadisin need ära.

Ja siis need maitsesid hästi.

Esmaspäev

Täna oli mul esimene koolipäev. Trond viis mind ja Elleni kooli ja Ellen saatis mind ka kantseleisse, enne kui ta ise oma kooli läks. Kantseleis ütlesin, et ma tulin siia kooli ja ma olen Eestist ja mitte keegi ei olnud minust kuulnud miskit. Mees, kes minuga seal asja ajas, lõpuks küsis, et kuhu klassi ma tahan minna ja ma ütlesin, et muusika kallakuga klassi ja sinna ma ka sain. Pärast seda saadeti mind söögiplatsile istuma ja see sama mees ütles, et ta saadab klassijuhataja sinna, aga teda ei tulnud, õnneks ma ei pidanud üksi ootama, kuna üks naabri poistest oli ka seal ja siis me rääkisime juttu. Kui kell sai 8.35 siis kõik kogunesid võimlasse ja istusid maha, sõna otseses mõttes, mis oli minu jaoks natuke imelik. Kui kõik olid ilusti koha leidnud, siis hakkas kõige pealt üks mees rääkima ja pärast seda üks teine mees laulis. Laul ja jutt oli Utøya saarel hukkunutes ja nende mälestamiseks. Pärast laulu nimetati klassijuhatajad ja kõik õpilased, kes tema klassis käivad järgnesid talle. Ma olen 3 stb klassis, ehk siis jällegi b-klassis, nagu olen terve elu olnud. Klassis on umbes 25 õpilast ja kui me oma klassiruumi jõudsime, siis õpetaja pani kõik õpilased ise istuma, nii nagu talle meeldis. Ma istun esimeses reas, kõige akna poolsemas pingis ja minu kõrval istub Johan. Ma ei tea kas ma kirjutasin ta nime õigesti, aga põhjus, miks ma sellest räägin, on see, et Johan oskab islandi keelt, mis on üpris äge minu meelest ja põhjus, miks ta oskab on selline, et ta kolis 3 aastaselt Islandilt Norra. Lisaks Johani kõrval istub Nadia, kes oskab vene keelt, kuna ta miskit moodi venelane. Nii et jah, suht värvikirev seltskond. Klassis natuke aega olles tuli õpetajal mõte, et oleks meeldiv, kui kõik tutvustaksid ennast inglis keeles ja räägiksid, et mis neile teha meeldib. Sain teada, et mulle ei jää nimed absoluutselt meelde ja veel lisaks, et enamus minu klassi inimestest oskab mängida mingit instrumenti. Pärast tutvustamist õpetaja rääkis miskit ja ma väga aru ei saanud, lisaks veel on vaja mul nii öelda Norra eKooli paroole ja muid selliseid asju, aga mul neid veel ei ole. Pärast mingit õpetaja rääkimist tuli lõuna ja mu klassiõed ja Johan olid nii kenad, et kutsusid mind endaga koos lõunatama, millest tuli kahe tunnine istumine, kuna pärast seda olid mingisugused tunnid, mida enamus ei võtnud. Selle ootamise juures ma käisin ka uuesti kantseleis ja sealt öeldi mulle, et keegi kutsub mind ja siis ma saan valida ained, mida ma tahan õppida. Ma valisin füüsika, matemaatika, muusika ja inglis keele. Kõigile, kellele ma olen öelnud, et mis ained ma olin võtnud vaatasid mind imestunult ja mõtlesid, et miks ma nii palju võtsin. Enamus inimesi võtab kolm ainet, kuna rohkem pole kohustuslik, mina seda ei teadnud ja võtsin kõik, mis võtta sai. Pärast seda oli veel lihtsalt koridoris istumist ja siis hakkas mingi sugune asi, kus inimesid rääkisid erinevatest asjadest norra keeles, üllatus üllatus, vähemalt nii palju ma tean. Tegelikult polnud esimene koolipäev nii hull, kui ma arvasin. Klassis on küll häbelikke inimesi, kes ei taha väga inglis keeles rääkida, aga tegelikult pole nende inglis keelel midagi viga. Kui mind jäeti ühe klassiõega kahekesi sööklalaua taha, siis ta üritas koheselt mind kellegi teise kaela ajada, ehk siis tahtis minust lahti saada, kuna ta enda sõnul ei rääkinud piisavalt head inglis keelt. Pärast koolipäeva ma käisin pangaautomaadi juurest läbi ja pärast seda läksin poodi ja ostsin kommi. Kuna ma olin läinud koheselt pangaautomaadi juurde, siis ma jäin koolibussist maha, mis läheb täpselt pärast koolilõppu minema. Olles bussist maha jäänud ma mõtlesin, et ühendan kaks tegevust ja söön komme ja jalutan koju. Siiski pean ütlema, et ma väga kaugele ei jõudnud, kuna Ellenil lõppes kool samal ajal ja Trond oli tal järel käinud ja nad võtsid ka mind tee äärest peale.

See on tehtud minu esimesel päeval pere juures olles ja kool on taustal, pildil on ka näha Abrahami.

Pühapäev

Täna ärkasin üles ja pidime minema Trondi ja Abrahamiga traktorite võistlust vaatama. Traktorite võistlus ise on midagi sellist, kus spetsiaalselt ehitatud traktorid tirivad järjest raskemaks minevat kelku. Täna hommikune ilm oli suht vihmane ja kui me kell 11.30 liikuma hakkasime, siis tuli ikka päris palju vett taevast alla. Teel sinna peatusime ka ühes sõõklas, mis oli sõõkla nagu ikka kandikute ja lettidega, kus ma valisin omale mingisuguse lambaliha kartuli ja kapsaga, mille eest Trond maksis. Ja põhjus miks ma sellest räägin on see, et see maksis 171 norra krooni. Traktorite võitluspaika kohale jõudes ei näinud me väga palju liikumist ja kohe kui küsisime siis saime teada, et see ära jäetud, mis tähendas, et me pidime tagasi sõitma ja sõit oli mingi sugune tund aega.


28. kilomeetril jäi auto seisma ja me pidime ootama tunni enne kui keegi tuli ja pärast seda pidime praami ja bussiga jala koju minema ja auto jäi kuhugi bensiinijaama taha parklasse. Koju jõudes oli elutoas hunnik inimesi, kes olid kõik tulnud Karna sünnipäevale, mis tähendas, et mulle seletati midagi norra keeles ja ma väga aru ei saanud.

Umbes 30 minutit hiljem läksid kõik külalised ära ja Abraham kutsus mind kassipoegi vaatama, kes elasid naabermaja terassi all, ehk siis vanaema terassi all.

Ja siis see on vaade keldritoa aknast.

Neljapäev

Eile käsime Karna ja Elleniga autoga 1,5 tunni kaugusel kodust mingisugust mägionni vaatamas, mida Ellen omale osta tahtis. Tagasi tulles kuulsin, kuidas ta pidas telefonis mingisugust lahingut bõrsimaakleriga. Koht ise oli suht keset orgu, aga mäed ei olnud väga ümber, mis siin olevatele inimestele ei meeldi, kuna see on klaustriafoobiat tekitav või midagi sellist. Tagasi tulles tehti mulle "fiskebolle"-t, mis mingi kala toit purgist. Mis maitses nagu kala ikka, aga kui sellel kartulid ja porgand kõrval oli siis oli see lihtsalt just kui mingi maitsetu asi. Mul pole mitte miskit selle söömise vastu, aga see pole minu lemmiktoit.
Selles peres lapsed sõõvad seda puruks tehtuna nii, et ma tegin seda sama.

Täna hommikul ärkasin üles ja seda esimest korda äratuskella abiga siin majas, kuna ma pidin minema hostisaga koos politsei jaoskonda, et ajada korda pabereid, et saaks siin Norras elada. Üles ärgates läksin kööki ja nägin seal ühte taldrikut koogitükiga ja hunnik kingitusi kõikide inimeste poolt, kes siin majas elavad, kaasa arvatud mina, aga mul polnud õrna aimugi mis oli minu nimega pakis. Tegelikult oli asi niimoodi, et mu hostõel oli 11. sünnipäev ja hostema pakkis ühe paki draakoni komme kingituseks Karnale. Õhtul oli ka tal väikest sorti pidu oma sõbrannadega, mis oli kuskil saarel, kuhu me sõitsime paadiga 1,5 tundi. Saar ise oli suht lihtsalt pikniku laudadega ja muu sellise asjaga, et inimesed saaksid sinna sõita ja siis seal kenasti aega veeta. Pidu oli ise "nohiku" teemaline, mis seda tähendaski. Tagasi tulles ma ei tahtnud endiselt minna paadis kajutisse ja otsustasin olla õues, lootes, et mu süda ei lähe pahaks. Õues oli muidu suhteliselt meeldiv olla, aga lihtsalt natukene külm.

Ega jah, raske see elu.

Teisipäev

Täna ma üllataval kombel ärkasin enne kümmet, üles korrusele jõudsin küll mingi minut enne kümmet, aga siiski. Juba kaks päeva tagasi oli meil plaan täna minna Preikestolen-ile, mis on umbes 20 minuti autosõidu kaugusel siinsest kodust. Hommukul vaatasime, et ilm on suht kole ja vist ei saagi minna, aga siis viis minutit hiljem oli ilm ilus ja me läksime ikkagi. Parklast on Preikestolen umbes 5 kilomeetri kaugusel, mis on suht üles mäge ja on umbes pooleteist tunni jalutus tee kaugusel. Suhteliselt esimese 30 minutiga ma sain aru, et norrakad on hoopis teises liigas, kui asi puudutab jalutamist mägedes. Nagu ma pidin puhkama neist palju rohkem, nagu iga viie minuti tagant, kuna ma kõndisin lihtsalt neil eest ära ja siis ma ootasin neid järele. Suht palju rahvast oli seal ja teel Preikestolen-i kaljule ma kuulsin eesti keelt, aga see oli suht kiirelt ja ma ei jõudnud midagi öelda. Sinna me läksime 2 tundi ja tagasi läksime vist natukene aeglasemalt. I think that my Norwegian mom keeps up very well considering her age, she told me to write:D.


Ääre peal, 604 meetrit alla.

Päriselt tundub kõrgem

Päriselt võibolla on natukene kõrgem

Et te siis näeksite, et ma ikka elus siin Norras

Praegu me siis sööme Grandiosa pitsat, mis neile väga ei meeldi, aga siiski nad söövad. Samuti nad ütlevad, et ma hindaksin kõiki sööke kümnepalli süsteemis ja kui ma ütlesin, et see pitsa on 8, siis nad olid väga üllatunud ja pereema ütles, et tema arust pigem 3. Aga see on praeguseks kõik.

Esmaspäev

Päevad on suht sassis, mul pole väga mingit tunnet, et oleks esmaspäev või midagi taolist. Eile käisime kogu hostperega kuskil vanas viikingite külas, mis on uuesti üles ehitatud ja on täpselt samade tööriistadega tehtud nagu neil viikingitel see võimalik oleks olnud. See on ka üks põhjustest miks see on võtnud neil nii kaua aega. Saime samuti ka seal süüa ja toit oli suht tavaline, vähemalt minu arvates. Selles mõttes oli see koht erilisem kui Eesti viikingite küla, kuna seal õpetati lastele, et kuidas vanasti tuld tehti ja muud sellist. Pärast seda me sõitsime koju ja ma nagu ikka vahtisin auto aknast välja, kuna siin lihtsalt kõik nii võimas. Koju jõudes ma mõtlesin, et lähen pikutan natukene aega, mis läks uinakuks üle ja kui pärast seda uinakut üles ärkasin, siis ma lebasin natuke aega veel voodis, mis võis olla viga, kuna ma jäin jälle magama. Uuesti üles ärgates oli kell juba mingi 23.00 ja ma ei kuulnud mingeid hääli enam ringi kõndimas ja arvasin, et ilmselt kõik magavad ja läksin ka ise uuesti magama. Hommikul jõudsin voodist välja natukene enne 10, mis tegi kokku umbes 15 tundi und, mis oli suht meeldiv. Täna on väga ilus ilm, peaaegu täiesti tuulevaikne, erinevalt eilsest, millal tuul oli sama tugev kui tavaliselt tormi ajal Eestis ja kõik väitsid mulle, et see pole veel midagi. Samuti eile oli suht pilves, aga sellest hoolimata tuul ei olnud väga külm. Täna hommiku poole käisime Elleni ja Abrahamiga koera mägedes jalutamas ja pärast seda läksime Elleni ja Karnaga linna peale erinevaid asju ostma ja tegema. Käisime ka raamatukogust läbi, kust me muretsesime mulle suure hulga lasteraamatuid, mida ma veel lugeda pole jõudnud. Tagasi jõudes Ellen ütles mulle, et kuna on väga ilus ilm, siis sa võid küsida Abrahamilt, et kas ta viitsib kalale minna ja seda ma ka tegin. Läksime Makrelli püüdma. Olime väikses paadis, kuhu parimal juhul mahub kolm inimest. Makrelli püüdmine käis umbes midagi sellist, et lased tamiili mingi 5 konksuga mingi 20 meetri sügavusele ja siis tõmbad uuesti üles. Alguses ma ei saanud midagi, aga tuli välja, et üks ritvadest oli kehvemalt varustatud. Aga kui ma selle parema ridvaga sain, siis keskmiselt püüdsin umbes 3 kala korraga ja parimal juhul võis juhtuda, et oli ka viis kala otsas. Pärast seda, kui olime püüdnud umbes 50 kala või ilmselt rohkem siis tulime tagasi fileerisime mingi osa kaladest ja need praeti ära. Nad arvasid, et see ei maitse mulle, aga minu meelest see oli kala nagu kala ikka, mis on jahu seest läbi pistetud ja pannil praetud. Samuti nad ütlesid, et paljud Norrakad seda väga tihti ei söö, kuna neile ei maitse see, aga see olevat põhimõtteliselt hostema lemmik toit. Kuna me püüdsime suht palju kala siis ka naaber sai ka oma osa. Praegu ma istun lihtsalt rahulikult ja kuulan Norra keelset juttu, mis on tänu sellele, et neil on mingid inimesed külas kellega nad kunagi kuskil matkamas käisid.

Laupäev

Kolmapäeval ma pakkisin oma asjad ja asusin lennujaama poole teele. Polnud mingit erilist tunnet nagu läheks aastaks ära, natukene olin lihtsalt närvis, nagu ikka enne reise, kuna ei tahaks jääda lennukist maha või midagi taolist. Ma lendasin teise vahetusõpilasega koos Eestist, Kistaga. Lennukis Kista väidedavalt nägi Norrat enne, aga ma võin öelda, et ma astusin enne Norra pinnale. Siis me läksime võtsime oma kohvrid ja liikusime, et leida YFU vabatahtlikud, aga alguses me läksime valele poole ja siis korraks oli nagu tunne, et nüüd on jama, aga minut hiljem me leidsime nad üles. Samal ajal oli lennujaamas Mehhiklased, Šveitslased ja Prantslased. YFU tellis meile bussi järele, aga see buss oli 9 kohaga ja meid oli 9 pluss kõikidel inimestel kohvrid ja muud kotid nii, et me Kistaga sinna peale ei mahtunud, samuti 2 YFU vabatahtlikut jäi maha. Vabatahtlikud helistasid ja organiseerisid meile mingi auto järele tulema, mis tuli sealt, kuhu me minema pidime, ehk see võttis mingi tund aega aega. Samal ajal meie Kistaga ja kahe vabatahtlikuga läksime pitsat sööma ja YFU maksis selle eest. Ma küsisin ja see oli olnud 200 NOK-i, ehk siis mingi 400 krooni. Kui me autos olime, siis me Kistaga istusime ja vahtisime suu ammuli ringi, kuna kõik nägi nii äge välja. Samal ajal need Norrakad kes meiega olid istusid ja lihtsalt igavlesid, kuna neile tundus see nii igapäevane. Kui me lõpuks kohale jõudsime oli juba suht pime. Ma jagasin tuba vahetusõpilastega Madalmaadest ja Türgist. Kuna nad jõudsid enne mind, siis nad said valida voodid ja mulle jäi madrats. Madrats polnud midagi hullu, kuid ma vist magasin jalad teki alt väljas ja ma natuke külmetasin ja nüüd mul kerge kõha. Samuti kolmapäeva õhtul nägin Martinit, kes oli Norras vahetusõpilane 2 aastat tagasi ja oli sellel üritusel vabatahtlikuna ja üllataval kombel Kista ei teadnud, et Martin ka seal, kuigi nagu kõik inimesed teadsid. Alles neljapäeval algas minu jaoks see YFU laager, kuna alles siis ma nägin enamus inimesi. Huvitaval kombel ma sain paremini läbi ja mulle meeldisid rohkem kõik kohalikud, kui need vahetusõpilased, kes on siia tulnud. Samuti kõik inimesed, kes on olnud vahetusõpilased on just kui teisest liigist. Enamus nendest inimestest on teinud oma margi nii maha oma vahetusaastal, et neil pole enam midagi häbeneda ja tänu sellele nendega sai palju nalja. Neljapäev oli nagu perfektne päev. Ei olnud liiga palav, ega liiga külm ja päike paistis vastupidiselt kõigest kuuldust, mis on enam-vähem, et siin sajab iga päev. Reedel ma sain teada, et ma pean ärkama laupäeval üles kell 4 hommikul, et sõita Oslosse ja minna lennukile kell 8.25. Teel Oslosse sai bussis ikka natukene magatud. Lendasin Stavangerisse koos sakslase ja ühe mehhiklasega, mõlemad tüdrukud. Terve lennu aja mõtlesin, et kuidas mu hostpere on ja see on suht närvesööv. Kui kohale jõudsin, siis mehhiklase hostema oli kohe seal ja sakslane korjati ka üsna kiirelt üles. Aga minu hostpereema oli midagi valesti arvutanud ja nad jõudsid mingi 30 minutit hiljem, aga õnneks oli mehhiklase hostema nii kena, et ta helistas minu hostemale ja küsis, et mis värk on. Samuti mehhiklane ja tema hostema ootasid terve aja minguga koos. Autosse jõudes me pidime sõitma 20 minutit sadamasse, siis sõitsime praami peale, mis sõitis 40 minutit ja siis oli 6 kilomeetrit veel sõita. Jõudsin kohale ja mulle näidati minu tuba, mis varem kuulus mu 16-aastasele hostõele, kes praegu USA-s vahetusõpilasena ja tuba on täiesti lilla.
Samuti ma sain teada, et YFU Norra mingi üks peategelastest oli Breiviku advokaat, mis alguses tundus suht imelik, aga Norrakad ise võtavad seda asja üsna rahulikult ja nad räägivad sellest, aga siiski see mõjutas suht paljusid ja on kohati hell teema. Seda kirjutades ma taipasin, et suht imelik on eesti keeles mõelda, kuna täna ma peaaegu pole seda teinud üheski keeles ja pea on olnud suht tühi terve päev, kuna olen olnud natuke väsinud ja suht palju on seda infot, mis sisse tuleb. Aga mul hetkel suht mõtted otsas ja kui midagi veel meelde tuleb, küll ma siis kirjutan. Ja ma vabandan, kui leiate palju kirjavigu, aga ma suht pingutasin hetkel, et seda vältida, aga ma ei viitsinud üle kontrollida.

Aa ja muideks palju raskem on kedagi ära saata, kui ise minna.

Reede

Tervist, pole ammu kirjutanud, kuna pole lihtsalt olnud väga midagi kirjutada. 10-12 juuli oli ELO, kus lihtsalt valmistati meid ette vahetusaastaks ja kus oli kõik kolm päeva väga lõbus. Nädal aega enne ELO-t sain ka maili, kus oli kirjas, et mul põhimõtteliselt on pere. Paar möödalaskmist küll YFU poolt oli teatamisega, aga nüüd on kõik normaalne. Olen perega suht tihedalt suhelnud maili teel ja tunduvad väga ägedad, olen juba suht elevil. 28 päeva pärast ma olen juba Norra pere juures. Pere ise: Isa -Trond, kes on 4,5 nädalat Brasiilias ja 3,5 nädalat kodus. Ema - Ellen, kes on õpetaja ja lubas mulle norra keelt õpetada ja hoiatas ette, et see saab olema karm ja kuue nädalaga teeb mulle asja selgeks. Õed Vanja ja Karna, Vanja on 16 aastane ja samal ajal USA-s vahetusõpilane ja Karna on 11 aastane. Vend - Abraham, kes on 14 aastane. Ma saan mitte lihtsalt oma toa vaid ka oma keldrikorruse, kus on elutuba, magamistuba ja vannituba. Kui keegi soovib vaadata Google mapsist, siis aadress on Barka 42, Jørpeland, Norge.
Samuti on teada ka kool, mis on 6 kilomeetri kaugusel ja kus ma pean hakkama käima, kas jalgrattaga või siis ühistranspordiga. Lisaks ma saan lõpuklassi, mis teeb kindlasti kõik varem Norras käinud kadedaks, kuna Norras lõpuklassi lõpus on Russi aeg, mis on põhimõtteliselt suur pidu ja mille ajal punaste pükstega Russid on kõige ägedamad vennad linna peal. Kooli koduleht on http://www.strand.vgs.no/ eks uurige kui tahate. Aga ilmselt nüüd järgmine postitus tuleb pärast kohvri pakkimist, kas see siis on Norras või Eestis ei oska veel öelda.

Laupäev

Tervist, mõtlesin, et teen endale blogi, kirjutada siiski veel midagi ei oska, aga muidu põhimõtteliselt on asi nii, et olen teel Norra. Kogu tee algas eelmisel aastal ja praeguseks kuupäevaks on pool raha makstud ja minekuks vaikselt ettevalmistused käivad. Nädala alguses sain enda esimese infopaketi, milles oli muu hulgas kirjas ka kuupäev, millal ma lähem ja selleks on 10. august. Siiani ei tea kuhu lähen või kelle juurde lähen ja enne kui keegi jõuab küsida, siis ma ei oska ka norra keelt, nii et seis on päris hea (smile :D ). Kui mingit infot kunagi juurde tekib, eks ma siis jälle kirjutan.